Normandia 5 D-päev

 Terve tänane päev oli meil pühendatud teise maailmsõja ühele olulisemale sündmusele Normandia dessandile. Tegu oli ajaloo suurima meredessandiga ning see toimus 06.juunil 1944. Dessant toimus viiel rannikualal, aga need rannad olid küllaltki lähestikku ja me käisime nad enam-vähem kõik läbi. Ajaloo mõttes oli dessandi õnnestumine võtmetähtsusega, sest avati teine rinne, millega nõrgestati Saksamaad ja algas Lääne-Euroopa vabastamine. Aga hind, mida selle eest maksti, oli ka väga karm. 

Operatsioonis osales üle 150 000 sõduri, tuhandeid laevu ja lennukeid. Põhimõtteliselt tulid mehed lihtsalt massina peale ja neid sai seal ülipalju surma. 

See on inglaste memoriaal oma langenutele. Terve põld on täis metallplaadist välja lõigatud sõdureid, kes sel ammusel juunikuu päeval sinna jäidki. Mõnedele olid ilmselt lähedased toonud lisaks mälestustahvlid, mis neid pisut rohkem tutvustasid (nt. olid kahe lapse isa ja tangokuningas või mida iganes isiklikku)

Siin näeme sakslaste kaitserajatisi kaldapealsel. Rand oli seal lage ja paljas, varjuda ei olnud tulijatel mitte kuhugi. Rannast edasi oli astang, kust ründajad pidid vaenlase tule all redelite ja köitega üles ronima. Sakslased aga olid dessandiks valmistunud ja rajanud suurtükkide ja kaevikute süsteemid, kust sai vaenlasi ohutult tõrjuda. Aga lõpuks otsustas ikkagi see, et ründajaid oli lihtsalt nii palju, et kõiki ei jõudnud ära tappa.
 Mõlemalt poolt vaadatuna oli tegemist ikkagi väga kohutava sündmusega. Kõik maailma sõjad tunduvad ikka väga mõttetud ja rumalad ja nõmedad. Ikka ja alati kannatavad lihtsad sõdurid ja need, kes otsuseid teevad, kükitavad kusagil hoopis kaugemal punkris või lossis!

Ameerika surnuaed. Lõputud read ühesuguseid riste. Kokku ligi kümme tuhat risti 70 hektaril. Väga muljetavaldav. Ameeriklastel ei olnud ristidel põhimõtteliselt kellegi sünniaega põhjendusega, et kõik need mehed olid seal võrdsed. Tegelikult on statistika kõikide maetute kohta muidugi olemas. Maetute keskmine vanus oli veidi alla 22 aasta. Kas pole jube!
 Sattusime tasuta giidituurile seal ja see oli väga huvitav.
Surnuaed oli rajatud Omaha kaljupealsele, kust ameeriklased ründasid.  Saime teada, et esimesed matmismeeskonnad randusid juba paar tundi peale dessandi algust. Esmalt maeti mehed ajutiselt ja alles hiljem tõsteti ümber. Mõne aasta pärast, kui sõda oli juba läbi, said kõikide maetute lähedased otsustada, kas nad soovivad oma lähedase riigi kulul Ameerikasse tuua või Prantsusmaale jätta. Seda võimalust kasutas ca 60% peredest.
Kuigi USA tegi algusest saadik kõvasti tööd, et iga langenud oleks nimega ja leitav, oli siiski ka selliseid langenuid, keda ei õnnestunudki tuvastada. Sellel surnuaial on neid 307. Lisaks oli selliseid isikuid, kes jäid lahingus teadmata kadunuks, kuid kelle kohta ei leitud säilmeid. Nende nimed on kantud kadunute müürile. 

See oli üks emotsionaalne päev ka neile meie hulgast, keda ajalugu ja eriti veel sõjaajalugu enamasti ei puuduta. Aga olla seal kohal, vaadata seda merd ja merest praeguseni turritavaid kaitserajatisi ja neid lõputuid noorte meeste riste oli karm. See päev tervikuna sai meilt hinde 8,5