Esmalt kolisime Kärdi asjad Tartust Tallinnasse. Kusjuures Tallinnas kandsime me need viiendale korrusele.
Teiseks kandsime me ehitusmaterjalid kõigepealt poest autosse ja siis ikka sinna viiendale korrusele. Meie üürnik Tallinnas oli meile jätnud uskumatus koguses (ja ma ei liialda, päriselt ka uskumatus) oma vanu asju ja sodi. Need kandsime viiendalt korruselt alla prügikonteineritesse.
Vahele peaks mainima, et tavapärasest tassimisest võtsime osa mina ja Kärt, Tiit kui oskustööline tegi sel ajal oskustöid.
Nonii. Viiendalt korruselt tuli alla kanda ka tohutus koguses ehitusjääke, sealhulgas kahe põranda materjal. Vanad seinast rebitud tapeedid alla ja uued üles. Refrääniks oli iga kord tööriistade tassimine nii üles kui ka alla tagasi.
Vana mööbel alla ja uus mööbel üles. See oli väga raske osa. Eriti jubedad olid diivanid- üks alla ja teine üles.
Pliit ja külmik- vanad alla, uued teadagi üles.
Selle sügise kirss kandmistordil oli siiski meie vana pesumasin, mille me Viljandist Tallinnasse viisime. No mina ei tea, mida see täis oli valatud. Betooni? Seda vedasime treppidest üles kolmekesi- Tiit lohistas transpordikäruga ees ja meie Kärdiga lükkasime takka. Kui ükskord üles jõudsime, olime ligumärjad.
Maal vinnasime kuue meetrised plangud laka peale kuivama. Ikka Tiit eest ja meie Kärdiga tagant. Sõnulseletamatult rasked.
Aeg-ajalt tulevad küll sellised udused mõtted küünehooldusest, ripsmepikendustest ja sellest, et naised on õrnad ja salapärased olendid... Aga siis ütleb Kärt, et ära sa nüüd küll seisma jää, pingutame edasi, muidu lähevad käed nõrgaks ja kapp kukub varba peale.
Vot selline naine olen!
