kolmapäev, 28. detsember 2016

Paradiisi tuur

Täna võtsime lausa tripi, mis koosnes erinevatel saartel peatumistest ja rohkest ujumisest ja snorgeldamisest. Nägime palju kalu, merisiile, neid jämedaid junne ja palju muid merloomi. Anna-Liisa oli ülimalt tubli snorgeldaja. Kui me 10 aastat tagasi siin käisime, siis ei julgenud ei Kärt ega Maarja paadist sukelduma minna. Nüüd olime ka Tiiduga väga kahtlevad, kas ikka lubada Annal minna. Aga meri oli täiesti sile, Anna sai korraliku vesti selga ja me hoidsime kogu aeg käest kinni. Väga põnev oli.



















Elevantidel külas

Me teame küll, et elevantidega sõitmine ei ole hea ja Tiiduga kahekesi me poleks seda ka ette võtnud. Kahjuks siinkandis ei olnud pakkuda sellist sõbralikku ainult elevantide vaatamise kohta. Anna-Liisa aga ikkagi tähtis vantse näha ja nii me läksimegi.

 Munii oli pisike nelja-aastane elevandipoiss. Teda sai silitada ja banaanidega toita. Ka Anna-Liisa söötis talle korvitäie banaane.




 Tiidu elevandiajaja ei mõistnud kahjuks sõnagi inglise keelt. Seega tema elevandi kohta andmed puuduvad. Mina ja Anna sõitsime 25 aastase väga targa ja armsa isaelevandiga, kelle nimi oli Sevin. Tegime oma viie-kuue elevandise karjaga pisikese jalutuskäigu. Vantsid kasutasid igat võimalust, et midagi söödavat londi otsa leida. Õnneks neil seda teha ka lubati.



 








Ülejäänud osa päevast olime hotelli basseini ääres ja nautisime sooja ilma ja vett. Õhtul käisime veel mere ääres öist merd vaatamas ja kokteile joomas. Ah jaa, meie Tiiduga käisime taas kord ka tai massaažis. Tundub, et ka Tiidule on hakanud massaaž meeldima.
 Hüppel

























Esiplaanil mina






esmaspäev, 26. detsember 2016

Paradiisirannal

Täna oli meil puhtalt päikesekummardamise päev. Kohe hommikul sõitsime pikasaba paadiga Boda saarele ja tulime sealt tagasi alles pealelõunal.  Meie Tiiduga olime ikka kordamööda ka vilus puude all, aga Annat ei meelitanud mingi valemiga veest välja.
Päevituskreemi kulus päris palju.  Sellest hoolimata tunneb Tiit end kehvasti ja taas kord põõnab hotellitoas. Kell on siin praegu kuus õhtul ja hakkab hämarduma. Mina istun basseini ääres,  aga meie väike veeloom on mõistagi basseinis ja harjutab seal sukeldumist. Edukalt, kusjuures!
Snorgeldasime rannas põlvini vees kivide või korallide vahel ja see oli õõvastav. Vees oli muidugi sadat sorti kalu, kuid lisaks ka jõledad verivorstist jämedamad ja ca60 cm pikkused olendid. Nad olid liikumatult paigal, seega mitte maod. Tiit katsus ühte ja see oli olnud nagu pehmemat sorti võib vorst. Jalgu ka ei julgenud maha panna. Õnneks meie ujusime ja lodistasime ikka liiva põhjaga alal, seal kedagi sellist ei olnud.
Täna oli mul ka tahvel kaasas, seega, palun väga,  ka mõned pildid.
Sellised masinad viivad siin laisku turiste hotellist mere äärde ja tagasi.  Peame häbiga tunnistama, et oleme selle vahemaa ainult ühe korra jalgsi läbinud. Pole väga pikk maa, aga no palav on ju...

Sõidu ootel
 Iga maja juures on siin vaimude maja. See on mõeldud majavaimule. Nimelt pole siinsed majavaimud sugugi väga sõbralikud ja parem on, kui nad majja ei tuleks. Et see nii ka juhtuks, on iga maja ees majake ka vaimule. See peaks olema päris majast ilusam, et vaim ikka selle endale elamiseks valiks. Lisaks viiakse talle sinna kingitusi, lilli, toitu ja muud meelehead. Meie hotelli vaimudemajast nüüd siis paar pilti.
Vaimude hommikusöök





Tiit teel paradiisi




No on ju paradiis. Isegi kiik on puu otsas ja õlu on ka kaasas.




Tuntud näomodell koos oma stilistiga

Rannas luusis ka varas ahv, kes täiesti asjalikult inimeste kottides soris ia söögipoolist otsis.


Ahv aktsioonis

Ahv ja Anna
A

Korraks ometi liiva peal. Veel pole soomuseid seljas, aga pea nad ei tule

Hilise lõunasöògi ootel.

laupäev, 24. detsember 2016

Jõulu esimene püha.

Väga raske on aru saada, et kusagil on jõuluaeg.  Tõsi, meie hotelli fuajees on karkassist ja valgest kangast tehtud kuusk ja papist põder selle kõrval. Ikkagi tundub siit kaugelt vaadatuna nii veider, kui loen siin erinevatest blogidest jõulustressist ja murest, kuidas kõik ikka täiuslikult valmis saada. Mida kõike just sel õhtul süüa ja sada muud muret. Meie jõime eile rõdul plastiktassidest veini ja sõime pakiviinereid. Võib ka nii.
Ainus, millest me puudust tundsime, oli pere. Tavaliselt oleme alati olnud kogu pere koos ja ka memme ja taadu. Jõuluvana on reeglina liiga hõivatud või siis häbelik ja poetab pakid kas ukse taha või kusagile mujale. Vanasti Puhjas kuulus jõulude juurde kindlasti ka kirikuskäik. Kõik oskavad ikka mingit salmi või laulu ja kui päris hästi ei tule välja,  siis teised aitavad. Sellest kõigest tundsime küll puudust natuke.

Täna käisime maofarmis. Sama mees, kes oli seal kümme aastat tagasi, on ikka alles.
Hiljem ujusime meres ja et Annat mitte liiga väsitada, tulime lõunaks hotelli lõunauinakule.
Peale lõunauinakut käisime söömas ja meie Annaga jalamassaazis. Anna oli küll ainult seltsidaamina kaasas.
Õhtul istusime Annaga basseini ääres ja vaatasime musta lõunamaa ööd. Ööd on siin mustad...  ja soojad nagu kissell.
Tiidul läks vesi kõrva ja ta eelistas hotellituba ja telekat. Loodame, et homseks on parem.


No näha on, et hirm on ikka nahas





Juba eeposes anti mõista, et .... keskmised koju tulevad. Nii haarasin minagi madu ikka keskelt... ehk on vähem hirmus


4 meetrine kobra. Hammustus tapab 20 minutiga.