Reisiplaanid

Varsti varsti läheme Singapuri ja seejärel Langkawi saarele mere äärde puhkama ja mõnulema. Ma nii ootan juba, sest meil siin on taas kord käes aasta kõige pimedamad ja vastikumad ajad. Kui ma lähen tööle, on pime ja kui ma tulen töölt, siis on otse loomulikult jälle pime. Mõnel päeval ei lähegi õieti valgeks, vaid ka lõuna ajal on hämar. No ole siis sellises kliimas rõõmus ja erk! Õhtuti kella kuue paiku, kui väljas on kottpime ja külm, tuleb juba uni peale. Võib-olla peakski meie laiuskraadidel elama ainult karud, kes talveund magavad, ei tea.
No aga meie läheme sinna, kus on alati soe ja mõnus. Kavatseme olla kaelast saati soojas vees kasvõi terve päeva! Süüa värskeid ja mahlaseid puuvilju, nii et mahl mööda kõhtu alla nõrgub! Näha Singapuris igasugu imeasju! Magada nii kaua kui und on ja olla üleval nii kaua kui tahame! Kõike kavatseme teha ühesõnaga.
Hetkel on meil ostetud Sinagpuris isegi loomaaia piletid. Võtsime kõik neli võimalikku loomaaeda- Singapuri loomaaed, jõesafari, ööloomaaed ja linnupark. Mina ootan eriti ööloomaaeda ja Anna linnuparki. Põnevil oleme kõik.
Siis on meil ostetud veel komplekspilet, mis hõlmab Marina Bay Skyparki, Gardens by the Bay aedu ja OCBO Skyway ehk siis kõik tegevused Marina Bay ümbruses. Tuleb ka kindlasti põnev päev.
Mingil päeval läheme Sentosa saarele kindlasti, aga mida täpselt me seal teeme, seda me veel otsustanud ei ole. VÕib-olla zip-linega sõitma, eks näeb. Aga võib-olla hoopis randa mõneks ajaks.

Tiit ostis peale ligi aastast mõtlemist ikkagi uue videokaamera ära, nii et saame ka filmi teha, jehuu!

Langkawi. Foto eisalgu internetist, aga oma unistustes oleme just sarnases kohas :)

Marina Bay ja Gardens by the Bay. Foto esialgu internetist.


Ja veel- kevadiseks koolivaheajaks on meil Kreetale lennukipiletid ostetud. Selles osas ei saa toredam ollagi, et lausa kaks reisi on ees, millele teinekord mõelda.

Inimtõstuk tööhoos

Selle suve ja varasügisega on mul tekkinud veider tunne, et minu näol on tegu inimtõstukiga. Ma arvan, et olen viimasel ajal kandnud ehitusmaterjale ja mööblit edasi tagasi ikka tonnides. 
Esmalt kolisime Kärdi asjad Tartust Tallinnasse.  Kusjuures Tallinnas kandsime me need viiendale korrusele.
Teiseks kandsime me ehitusmaterjalid kõigepealt poest autosse ja siis ikka sinna viiendale korrusele. Meie üürnik Tallinnas oli meile jätnud uskumatus koguses (ja ma ei liialda, päriselt ka uskumatus) oma vanu asju ja sodi. Need kandsime viiendalt korruselt alla prügikonteineritesse. 
Vahele peaks mainima, et tavapärasest tassimisest võtsime osa mina ja Kärt, Tiit kui oskustööline tegi sel ajal oskustöid. 
Nonii. Viiendalt korruselt tuli alla kanda ka tohutus koguses ehitusjääke, sealhulgas kahe põranda materjal. Vanad seinast rebitud tapeedid alla ja uued üles. Refrääniks oli iga kord tööriistade tassimine nii üles kui ka alla tagasi.
Vana mööbel alla ja uus mööbel üles. See oli väga raske osa. Eriti jubedad olid diivanid- üks alla ja teine üles. 
Pliit ja külmik- vanad alla, uued teadagi üles.
Selle sügise kirss kandmistordil oli siiski meie vana pesumasin, mille me Viljandist Tallinnasse viisime. No mina ei tea, mida see täis oli valatud. Betooni?  Seda vedasime treppidest üles kolmekesi- Tiit lohistas transpordikäruga ees ja meie Kärdiga lükkasime takka. Kui ükskord üles jõudsime, olime ligumärjad.
Maal vinnasime kuue meetrised plangud laka peale kuivama. Ikka Tiit eest ja meie Kärdiga tagant. Sõnulseletamatult rasked.
Aeg-ajalt tulevad küll sellised udused mõtted küünehooldusest, ripsmepikendustest ja sellest, et naised on õrnad ja salapärased olendid...  Aga siis ütleb Kärt, et ära sa nüüd küll seisma jää, pingutame edasi, muidu lähevad käed nõrgaks ja kapp kukub varba peale.
Vot selline naine olen!

Kes siis sel suvel Narvas ei käinud!

Sel suvel etendus Narvas Kremli Ööbikud ja see pani rahva liikuma. Kuhu sa ka sotsiaalmeedias ei vaataks, ikka on juttu Narvast.

Meiegi oleme juba mõni aasta arutanud, et peaks ikka Narva minema. Minul on Narvaga seotud hoopis teistsugused mälestused lapsepõlvest, kui me mõned korrad seal turul tomateid ja kartuleid müümas käisime. Seegi oli tore, aga turuplatsilt tol korral kaugemale ei jõudnud.
Nüüd olime turistid. Kusjuures Kremli Ööbiku etendust me vaatama ei läinudki. Aga muidu vaatasime kõik üle, mida vaatamisväärseks pidasime.
Minu selle reisi ahaa- elamuseks olid kasematid. Rääkisime, et kas läheme kasemattidesse ka, kus olevat vahva muuseum. Ma mäletan omal ajal ka Leningradist neid kasematte. Seal nimetati nii mingeid vanglaid. Ma kuidagi uduselt kujutasin ette, et ju siis punuti vangidele peentest kaseokstest mingid matid alla ja seetõttu neid kohti kasemattideks hüütaksegi. Aga see oli muidugi tõest väga kaugel.
Tegelikult on sõna kasematt hoopiski hispaania keelest ja tähendab casa + matte= varjatud maja.
Narvas on kasematid suured kindlustuskäikude süsteemid maa all. Omal ajal oli Rootsi riik need sinna ehitanud ja sellesse tohutuid summasid investeerinud. Käisime samuti nendes käikudes. Oli väga põnev ja inforohke ekskursioon ja väga vahva giid. Soovitan tuliselt kõigile, kes Narva satuvad.

Narva jõeäärne promenaad. Väga ilusasti korras, kaunis ja tundub, et rahva poolt armastatud paik. Väidetavalt olla ka Venemaale antud EL abirahasid vastaskalda korrastamiseks. See raha läks küll ilmselt kellegi taskusse, sest vastaskaldal erilist korrastamist silma ei hakanud.

Kivist lõvid Narva jõe ääres.

Aleksandri kirik Narvas- väljast...

...ja seest.

Linna valvav lõvi

Piima reklaamiv lehm

Sellel pildil on kaks Narvas olulist hoonet- paremal raekoda, mis imekombel sõja-aegse pommitamise üle elas, ja kolledzihoone, mis toob Narva uusi tuuli. Mulle meeldis kolledzihoone väga.

Punane koer

Siin algab kodumaa

Aga seal on juba naaber- Venemaa

Käisime mõistagi läbi ka Narva kindluse. Oli palju ronimist ja nägemist. Tasub käia kindlasti.

Öö veetsime Narva- Jõesuus ja hommikul käisime ka kohalikus rannas. Ei imesta sugugi, et see rand omal ajal kõrgseltskonna hulgas populaarne oli. Kui meri siin natuke jahe ei oleks, siis oleks see praegugi maailmaklassi rand. No vähemalt meie meelest küll.

Dünaamiline perepilt rannas. Tegu on eesti pikima liivarannaga ja peaaegu laulva liivaga. Rannaliiv vaikselt juba ümises.

Luidete vahel

See ongi see koht, mille järgi Narva-Jõesuu oma nime on saanud. Nimelt on siin Narva jõe suu ja teisel pool on juba Venemaa. Veel üks ahhaa- elamus mulle sellel reisil. Ma polnud kunagi mõelnud, et Narva-Jõesuu nimi ka midagi tähendab.

Kas mäletate oma lapsepõlve kooliekskursioonidest seda tanki. Aeg on mööda läinud, aga tank on ikka ootel. Tõeline nostalgialaks!

Nüüd aga tutvustan teile Sillamäed. Seegi linn on veelgi kaunimaks muutunud. Oma stalinistliku arhitektuuriga on ta põnev niigi, aga nüüd on promenaad merel avatud ja eriti edev. Vaadake ise!

Promenaadi lõpetab kaunis paviljon.

Promenaad ja mina neljal käel.

Nüüd, kui ma lõpuks soostusin kaamera eest ära tulema, näete ka promenaadi ennast :)

Loomaaias- puhas klassika

Tallinna loomaaed on meie jaoks klassika. Vähemalt korra aastas tuleb siia kindlasti sattuda. Nii ka sel aastal. Kuigi mu puhkus möödus seekord sahmerdamise tähe all, leidsime Anna ja Kärdiga ikka selle ühe vaba päeva, et lihtsalt olla ja nautida.

 

Laste loomaaed, meie iga-aastane lemmik

Kellel pole sellist pilti kas endast või enda lapsest. Peaksime tegema omaette albumi meie pere lastest erinevates vanustes, aga ikka selle sama kuju seljas. Klassika

Kõige suurem ja kõige toredam uudis meie jaoks oli, et jääkarude uus elupaik on valmis saanud. See oli super ja tundus, et ka jääkarud ise nautisid täiega. Me oleme päris mitmetes loomaaedades käinud oma reisidel, aga nii lähedale jääkarule ei ole me kusagil sattunud. Jääkaruisand Nord möllas vees otse klaasi taga. Oleksime sinna hea meelega jäänud terveks päevaks.

Nordi käpp.

Härra ennast sirutamas

No kas pole lahe!

Käisime muidugi läbi siiski kõik oma lemmikud. Anna-Liisa range nõudmine oli, et peame tingimata minema kakumäele, kuna loomaaia kaardil oli kavalalt märgitud, et seal asub ka lumekakk Hedvig. Meil oli see suvi nimelt Potteri märgi all.  Hedvigit nägime ja kasside hulgas ka Konkskäppa.
Järgmisena hakatakse uut kodu ehitama ilvestele. Anna-Liisa andis oma napist taskurahast igal juhul ka omapoolse panuse, et nende elupaik tuleks sama mõnus, kui jääkarude oma.

Elamumess vol 100

Oleme käinud Soomes elamumessidel igal suvel. Minu meelest oli sel aastal neljateistkümnes mess ja mulle tundub, et no pooltel neist oleme küll kindlasti meie ka kohal olnud. Ei jäänud ka see aasta vahele.
Kuna puhkused on meil augustis, siis tuli näpistada reisi aeg nädalavahetusest. Asusime reedel peale Tiidu töö lõppu kohe teele ja tagasi jõudsime pühapäeva öösel.
Seekord oli kambas kohe kogu pere ja see oli vahva. Ega meil väga palju sellist aega enam ei olegi, et terve pere on koos. 
Ja ega me siis ainult messil ei käinud. Minnes ja tulles jäi teele muudki huvitavat. Soome väikelinnad on jätkuvalt väga armsad. Kuna oli parajasti kuumalaine, siis ka ujusime ühes toredas järves. 
Meie öömaja oli samuti vahva- ühe talu kodumajutus. Talu ise oli mitmekülgne ja tegus. Ümber maja laiusid vaarika- , mustsõstra- ja ma ei tea mis väljad. Suvel on palgalisi üle neljakümne ja oma saagist teevad nad igasugu tooteid. Meiegi ostsime nende poest kaasa külmkuivatatud marjajahusid.
Mess oli tore nagu ikka. Teame nüüd taas värskemaid sisustustrende. Kahju, et meie teadmised kuidagi meie endi kodust välja ei paista... aga teoorias vähemalt oleme me tugevad!

Anna-Liisa pildistatud ebakvaliteetne pilt ilusast õhtust. Oleme nimelt terve perega tuntud pilvevaatlejad 

Pargipink elamumessi võtmes

Õed jalutamas ühes suvalises väikelinnas 

Kevadine Londoni reis

Tegime pisikese koolivaheaja tripi Londonisse.  Meie Tiiduga oleme seal käinud päris mitu korda, aga London on nii armas linn, et sinna on alati tore uuesti minna. Kindlasti ei jää ka seekorde reis sinna viimaseks. Tegelikult on niisugune maailmalinn meist ju ainult kahe ja poole lennutunni kaugusel. Kõik on muidugi suhteline. Lennuk lendab tõepoolest kaks ja pool tundi, aga et tegelikult ka kodust Londoni hotellini jõuda, tuleb ikka praktiliselt terve päevaga arvestada.

Anna-Liisale oli see esmakordne tutvus selle toreda linnaga ja see andis ka meile võimaluse jälle need kõige klassikalisemad turistikad üle vaadata.

 Ryanair pani meid reisima pagasiga, mis oli käekoti mõõtu. Tegelikult täitsa väljakutse, kuid samas, miks ka mitte. Puudust me millestki igal juhul ei tundnud, kuigi kotikesed olid tõesti pisikesed.

Esmavaated "must see" objektidele

Big Ben on tellingutes ja seda neli aastat. Otsustasime, et tuleme tagasi hiljemalt siis, kui tellingud maha võetakse.

Esimesel reisipäeval me, nagu juba öeldud, sõitsime. Leidsime endile hotelli lähedalt lemmikpubi ja hiljem selgus, et pea-aegu igal õhtu just seal me istusimegi. Muud väga põnevat esimesel päeval teha ei jõudnudki.

Teine päev oli juba teine tera. Päeva naelaks oli Hamton Courti palee. See on minu meelest üks Londoni varjatud pärlitest. Tohutu lossikompleks, mis asub linnast kaheksateistkümne kilomeetri kaugusel ja millest turistikirjanduses teenimatult vähe räägitakse. Hamton Court on ehitatud 16 sajandil ja peale seda ilmselt korduvalt ümber ehitatud.
Tavaliselt on nii, et loss on ikka üsna konkreetsete mõõtudega, no olgu peale, teinekord on tal sisehoov. Aga see loss oli minu meelest täiesti mõõtmatu. Iga kord, kui mõnest uksest välja sain, oli seal jälle mingi teistsugune ja täiesti uus sisehoov. Täiesti nõiutud paik.
Loss oli muuhulgas koduks Henri VIII-le. See oli see hirmus kuningas, kes oli kuus korda abielus ja oma äratüüdanud naised reeglina hukata lasi. Saime tema elust päris palju teada ja oli põnev.

Valvurite ruumi seinakaunistused. Päris relvad, muide!

Lossi ümber oli ka imeilus aed. Aedadega oli tegelikult sama lugu nagu siseõuedega. Aknast paistis erinevaid aedasid ja teinekord, kui mõnest uksest välja saime, sattusime ka igakord täiesti eriilmelisse aiasoppi. Hetkel õitsesid tulbid ja oli imeilus.

Kaks väsinud meest

Tahan lennata, aga mitte eriti kõrgel. 

Tulbimeri

Anna-Liisa jaoks oli kõige vahvam muidugi mänguväljak. Lossi juures oli ka labürint, aga see oli kahjuks sel päeval suletud. Eks tuleb tagasi tulla:)

Hamton Courti läksime linnalähirongiga ja tagasi tulime laevaga. Laev kulges aeglaselt ja rahulikult mööda Thamesi jõge, läbides ka mitmeid lüüse. Kogu laevasõit võttis aega kolm tundi  aga väsinud jalgadega oli see tõeliselt mõnus, eriti et kaldapealsed olid palistatud imekaunite majadega. Aeg on ju tänapäeval suurim luksus ja seda me ka täiega nautisime. Minul kui majahullul oli eriti põnev.

Pean ka kommenteerima oma riietust siin ja edaspidi. Ilm oli KÜLM. Kuna me reisisime pagasita, siis pidime valmistuma igaks ilmaks- on külm ja sajab, on soe ja sajab, on lihtsalt väga külm, on lihtsalt pisut jahe... Võtsin kaasa sulejope, mis on soe, kuid mitte veekindel ja softshelli, mis on veekindel, aga mitte eriti soe. Lõpuks kandsin neid teineteise otsas, nähes välja nagu padakonn. Aga vähemalt oli soe ja kuiv olla.
Aga nüüd- palun koos meiega pisikesele laevasõidule!