laupäev, 17. detsember 2022

2. Mehhiko- Puerto Morelos.

Tänase päeva eesmärk oli külastada lähedalolevaid cenotesid. Cenoted olid ajendiks, et me üldse Mehhiko reisile mõtlema hakkasime. Nägin kusagil internetis pilte cenotedest ja see tundus mulle tõeliselt ilus. 

Yukutani poolsaar on lubjarikka pinnasega. Aja jooksul on vesi sinna uuristanud suuri koopaid ja käike, mis on osaliselt veega täidetud. Neid veega täidetud auke/koopaid nimetataksegi cenotedeks.


Meie külastasime tänasel päeval kahte erinevat cenotet. 


Salaukseke meie hotellis




Tänase päeva ja ühtlasi kogu elu esimene cenote.



















Siin ei oska cenotet leida, aga tegelikult on koopa auk juba paista.
Vaade ülevalt...

... ja alt.


Kogu tripp oli muidugi terve päev meelelahutust. Kogu grupp sai sõita kõrgseiklusrajal, siis ujuda cenotes, järgnes sõit ATV-dega läbi dzungli teise cenote juurde, seal ujumine, tagasisõit ja lõpuks veel lõunasöök. Grupp oli väga vahva, mitte liiga suur ja päeva peale saime päris sõpradeks.
Kahjuks ei ole mul ülejäänud päevast pilte tehtud, aga peate mind uskuma, et kõik oli väga ilus ja põnev.
Cenoted on väga erinevad. Esimene oli koobas, aga teine oli sügav lahtine auk. Siin oli võimalik teha väga kõrgeid vettehüppeid, kellel julgust jagus. Üle cenote jooksis köis, mida mööda sai rullikutel puupulga küljes rippudes sõita ja augu keskel tuli siis pulgast lahti lasta ja vette kukkuda. Tiit ja Anna hüppasid, mina ronisin trepist nagu pensionär.
Muide, osad cenoted on vägagi sügavad ja nendes saab sukelduda. Näiteks selles teises cenotes kerkisid ühtäkki ei tea kust veepinnale kolm akvalangisti. See pidavat olema ainult väga kogenud sukeldujate pärusmaa, kuna vee all on pikad koobastikud, kuhu võib ka kinni jääda ja kust häda korral pole võimalik pinnale tõusta.

Cenotedest veel niipalju, et ilmselt kõik nad pole sugugi avastatud. Dzungel on siinmail ikka tõeliselt tihe ja niisama sinna sisse ei pääse. Ja mõne cenote sissepääs võib olla ainult pisike auguke, mille all on tohutu koobas. Leia siis selline kätte.

Õhtul käisime taas kord söömas ning vaatasime rannas tormilinde...või jumal ise teab, mis linde.







Imekaunid linnud. Me nimetasime nad tormilindudeks, ehk on tõsi.



Suvaline melu linnapargis.



Jälle see jube kalaäkis :)

Päris maitsev toit :)












































reede, 16. detsember 2022

1. Mehhiko

 Esmalt pean ütlema, niikaua kui see veel meeles on, et teisele poole maakera lendamine on ikka päris karm kogemus. Esmalt muidugi ajavahe.  Lendasime seekord lääne poole ja ajavahe on Eestiga 7 tundi. Koos kahe vahemaandumise ja kolme lennuga jõudsime hotelli kohaliku aja järgi umbes kümneks ohtul. Eestis oli selleks ajaks kell juba viis hommikul ja meie olime täpselt 24 tundi teel olnud. Seevastu öösel kell kolm oli uni järsku kadunud, sest Eestis oli kell ju juba kümme. Praegu on esimese puhkusepäeva õhtu kell kuus ja jube raske on ärkvel püsida.  Ja lennureisi üle kaeveldes juhtus veel nii, et meie esimene lend Tallinnast hilines tund aega ja see tähendas seda, et Amsterdamis jooksime elu eest läbi ilgelt suure lennujaama ja jõudsime tõesti viimasel hetkel.

Puerto Morelos oli väike kaluriküla mitte kaugel Cancunist. Cancun on koht, kuhu maanduvad kõik puhkusehuviliste lennukid. USA-st on siia puhkama minek lähem kui meil Türki. Hinnad on ka nende jaoks soodsad. See tähendab seda, et Cancun on üks suur puhkusetööstus, kus kõik on võimalikult sarnane  USA-ga. Meiesugused üritavad sealt kiirelt jalga lasta. Kuna me maandusime õhtul, siis tegime sellise väljamineku, et tellisime hotellist takso vastu. Ja targasti tegime.

Puerto Morelose lähedal on nii imekaunis valge liivaga inimtühi rand kui ka väga palju cenotesid

Siin on väidetavalt maailma suuruselt teine korallriff. Käisime täna seal snorgeldamistripil. Riff oli toesti imeilus ja nägime palju kalu. Snorgeldamine ei olnud niisama hulpimine, vaid meil oli giid ees ja pidime grupis tema jarel püsima. Lestad anti meile jalga ja me ujusime oma grupiga ikka paris pika maa maha. Jalad olid täiega väsinud, kui lõpetasime.

Saime ka oma esimesed mehhiko toiduelamused kätte.



Kalaäkis, mis meile erinevatel põhjustel ei meeldinud. Tiitu häiris koriander ja minu jaoks oli kuidagi hapu. Aga vaadake portsu suurust- kas pole mitte hiiglaslik!



Sadamas laevade vahel ujuvad pelikanid, nagu meil pardid. Rannas lendas üle meie ka pelikanide parv. Väga veidrad linnud oma hiigelnokkadega


Hommikused esmamuljed hotellist. 


Pikk valge liivaga inimtühi rand sooja mere ääres. Tõeline luksus.

Siin me praegu istume Annaga
Ega siin igal pool niisama ringi lonkida ei tasu. Selline silt oli teel meie rannakülla ühe mangroovivõsa juures. Krokusid endid õnneks ei kohanud.



kolmapäev, 30. november 2022

Madriid (oktoober 2022)

 Tegime sügisesel koolivaheajal väikese nädalase linnareisi Madriidi. 

Mulle Hispaania väga meeldib, kuigi ma olen ausalt öeldes näinud sellest ainult Katalooniat. Madriid osutus valituks ka seetõttu, et sinna õnnestus suhteliselt soodsalt ja kiirelt kohale jõuda.

Ööbimine oli meil valitud täiesti kesklinna keskele ja see oli tegelikult väga mõnus valik. Kogu reis oli seekord selline rahulik kulgemine, palju söögi- ja joogipeatusi ja istumisi. Selliseks asjaks oli kesklinn ideaalne. Väga palju oli igatsugu tapase baare ja erinevat sorti toidukohti. Lisaks sai turgudel erinevaid tapaseid maitsta, aga see mulle pigem ei meeldinud. Ma olen ikka selline vana-koolikas, kes tahab rahulikult laua taga ilma tunglemiseta oma toiduportsu nautida. See oli turul keeruline. Mitte võimatu, aga keeruline :)

Mercado de San  Miguel oligi üks suuremaid turge, kus oli võimalik ka kõiki neid mereande ja muid põnevaid värke maitsta. Ilus ehitis veel lisaks !

Kas pole stiilne lagi!







Kas pole ilus maja. Kogu linn (kesklinn vähemalt) oli väga ilus. Iga maja oleks pildistamist väärinud. Suured ja toredad.

Suvaline saiaputka tänaval. Haara kaasa, kui nälg näpistab!


Kuningaloss

Hispaania on teadupoolest kuningriik. Praegu valitseb riiki küllaltki noor kuningas Felipe VI. Tema isa Juan Carlos on praegugi elus, aga kuna ta käis kuningriigi varadega natuke liiga vabalt ringi, sunniti ta 2014 aastal kroonist loobuma. Nüüd elab ta eksiilis. Noor kuningas koos oma naise ja kahe tütrega elab Madriidis, kuid mitte ametlikus kuningalossis, vaid Zarzuela palees.

Kuningalossi kasutatakse ametlikeks vastuvõttudeks ning see on ka turistidele avatud. Meie otsustasime lossi minna kaks tundi enne selle sulgemist, mil see on tasuta. Kokkuhoitud raha saime ju teadagi ära süüa. Tegelikult on paar tundi lossis täiesti paras aeg, üle selle nii ehk naa juba vaim väsib ja meelde midagi ei jää. Loss oli taas kord lõputu. Kokku on selles 135 tuhat ruutmeetrit ja 3418 tuba. Ei tahaks endale nii suurt pinda, ilmselt ei jõuaks kuu ajagagi koristamisega ringi peale ja selleks ajaks kui 3418-nda toaga lõpetad, on esimeses juba jälle kõik tolmu täis! 

Lossi valvurid lahkuvad töölt










Lossis

Flamenco

Flamenco oli üks kindel asi, mida me Madriidis näha tahtsime. Valisin rubriigist 5 parimat flamencoshow-d välja La Quimera. Tegu oli pisikese kohaga. Külastajad istusid kohvikulaudade taga ja lisaks etendusele pakuti ka korralik mitmekäiguline õhtusöök. Jäime väga rahule nii etendusega kui ka toiduga. Mulle tõesti väga meeldis. Etendusel osales kaks naistantsijat, üks meestantsija, laulja ja kitarrist. Kõik tundus väga loomulik ja mitte esitamiseks tehtud. Umbes nii võiks see päris- elus kusagil külakõrtsis toimuda minu nägemuses. Ma ei kujuta ette, kui palju aastaid tuleks hajutada, et selline meisterlikkus saavutada. Väga soovitan!

Prado muuseum, El Retiro park, klaaspalee

El Retiro on Madriidi üks suurimaid parke. See kuulus 19 sajandi lõpuni kuningale, kuid peale seda sai avalikuks pargiks. Imeilus park. Muuhulgas on pargis klaaspalee, mis on ehitatud Londoni kristallpalee eeskujul ja samal ajastul. 



Kristallpalee. Minu nägemuses oleks see imeilus koht sügisballi korraldamiseks. Väljas langevad vaikselt värvilised lehed, pargi puudealune on kaunistatud põlevate laternatega, ruumis mängib keelpillikvartett kauneid valsse ja ilusad inimesed kaunites tualettides tantsivad ja vestlevad. Palun lubage mul siin kuninglikke vastuvõtte korraldada. Pliiz


Tiik, kus elavad luiged, pardid, kilpkonnad ja kalad. Keegi kindlasti veel.

Prado muuseum asub pargi ääres. Tegu on Madriidi popima muuseumiga. Selles asub üks maailma suurimaid kunstikogusid. Kogusse kuulub ligikaudu 8200 joonistust, 7600 maali, 4800 trükist ja 1000 skulptuuri 12. sajandist kuni 19. sajandi alguseni. Selline maht tekitab aukartust ja ühtlasi hirmu, et kuidas me suudame seda kõike hoomata.

Meie tegime taas otsuse, et kahest tunnist selles muuseumis on meile küllalt ja läksime taas kaheks viimaseks tasuta tunniks. Me ei jõudnud ilmselgelt näha murdosakestki kogu väljapanekust, aga ega rohkem ei oleks jaksanud vaadata ka. Me Annaga võtsime plaani, et vaatame vähemat arvu pilte, aga selle võrra põhjalikumalt, nii et midagi ikka meelde ka jääks. Minu väljavalituks osutus Claudio de Lorena maal, kus Püha Anthony palvetab varemetes. Ümberringi on pime öö ja ka maal on üsna must. Aga kui põhjalikumalt vaadata, siis silmad harjuvad pimedusega ja on näha, et varemed ja nende ümbrus kihab erinevatest kuraditest. 



Mina ütleks, et väga väga esinduslik oli see maalide valik ja kunstimuuseumitest, kuhu mina elu jooksul olen sattunud, on see kindlalt üks paremaid. Kui oleks Madriidi elanik, siis kahe tunni kaupa oleks seal vaatamist aastateks. Võib-olla käiks seal nii mõnelgi nädalalõpul ja võtaks korraga näiteks ainult ühe kunstniku vaadata. 

Päev Toledos
Reklaamtekst annab teada, et üks päev Toledos pole kunagi piisav. Meie võime seda arvamust kinnitada, tundsime samuti, et oleks tahtnud jääda ka ööseks ja teiseks päevaks veel. 
Tegu on taas kord UNESCO  maailmapärandi nimekirja kantud paigaga. Meie pidime paraku piirduma ühepäevase tretiga sinna. Toledo on 70 km Madriidist.  Kohale sõitsime rongiga. Rongiliiklus tundub Hispaanias olevat üks väga mugav ja kindel viis liikuda, kiire ka. Meie jaoks oli huvitav see, et pääs rongi toimus läbi turvakontrolli, nagu lennukisse minek. Vagunis pidid ka telefonid olema hääletul reziimil ja telefoniga rääkida tohtis ainult tamburis. Ma küll ei valvanud, kas kõik ikka käitusid nii :)
Toledot peetakse kolme kultuuri ristumiskohaks. Siin eksisteerivad üheskoos kristlased, juudid ja moslemid. 
Toledo oli Hispaania esimene pealinn. Sajandite jooksul on mõned hooned tulekahjudes hävinud, kuid kõik on kenasti taastatud ja linn on praegu väga ilus. Jalutasime kitsaste tänavatega vanalinnas, aga oleksime tahtnud seda veel ja veel ja veel teha, seetõttu oligi kahju, et pidime juba samal õhtul rongiga Madriidi tagasi sõitma.














Toledo tähtsaimaks ehitiseks ja vaatamisväärsuseks oli Toledo katedraal. Seda ehitati kaks ja pool sajandit, aga tulemus on ka seda väärt. Katedraali pääses sisse ainult giidiga tuuriga ja eelnevalt broneeritult. Meie jäime väga rahule, et meil giid oli. Katedraal oli tohutult suur ja uhke, aga giid oskas meie tähelepanu juhtida paljudele detailidele, mis muidu oleks märkamata jäänud. Detaile oli seal muidugi ohtralt.  Ajal, mil Ameerikast kullalaevad Hispaania poole liikusid, oli Toledo riigi pealinn ja riigi usupealinn on ta tänase päevani. Toledo katedraal on seega ühe väga rikka riigi väga rikas peakirik. Huvitava vahemärkusena- laulatus selles kirikus maksab väidetavalt ainult 300 eurot. 
Väga kokkuvõtlikult  öeldes oli see kõige uhkem ja kõige võimsam ja igas mõttes kõige kõigem katedraal, kus me eladeski käinud oleme. Siit saab nüüd paraku ainult allapoole minna edaspidi katedraalide külastus.





Mütsid rippusid katedraali laes kardinalide haudade kohal. Legend ütleb, et kui kaabu kukub, on kardinal jõudnud taevasse. Nad ikka veel ei ole sinna jõudnud. Kaabusid rippus päris palju.
Märka- siin ripub ka üks punane kaabu.


Päev Segovias
Teine väljasõit oli meil planeeritud Segoviasse. Taas oli tegu UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud linnaga. Jälle sõitsime sinna rongiga ja taas kord tundsime, et päevast jääb väheseks.
Segovia oli sarnaselt Toledoga ilus kompaktne vana linn, aga linna hingus oli kuidagi erinev.
Suurimaks vaatamisväärsuseks linnas oli akvedukt. 






Akvedukt on väidetavalt pärit esimesest sajandist ja ma ei kujuta küll ette, kuidas selle-aegsed inimesed oma kasutada olevate tööriistade ja mõõtmisvahenditega sellise asja valmis said. Ikka väga võimas ehitis ja ma ei ole kindel, kas seal üldse mingit segu kasutati.

Segovia teine väga tore vaatamisväärsus oli muinasjutuloss Alcazar. Alcazar sõna on tegelikult pärit araabia keeles ja tähendabki tõlkes kindlust või paleed.

Disney kasutas seda Tuhkatriinu lossi prototüübiks ja loss oli ka seda väärt. 

Loss on kõrge kalju peal  kahe jõe ristumiskohas ja on laeva nina kujuga.

Lossi ees.

Vaade lossiaknast. Lausa ime, et seal ei paistnud kaunis karjane oma lammastega.

Veel üks vaade lossiaknast


Lossi külastuse jätsime me kõige viimaseks sel päeval ja ma olin mures, kas me ikka jõuame õigeks ajaks rongijaama tagasi. Seetõttu ma punnisin natuke lossikülastusele vastu. Küll on hea, et Tiit ikka oma tahtmist peale ajas ja me lossi ära nägime. Sees oli ka väga huvitav, vanem kui enamus losse, kus me käinud oleme. Ja rongi peale jõudsime lõpuks ka väga ilusasti.


Linnake oli  taas kord selline, kus oleks tahtnud jalutada ja õhtul lihtsalt hängida. Meie aga paraku pidime rongile tõttama ja Madriidi tagasi sõitma. Selline see turisti elu on- muudkui näed toredaid kohti, aga ikka on vaja edasi kiirustada, sest uued toredad kohad juba ootavad ees.

Kokkuvõte

Hispaania on mõnus. See käib vähemalt minu nähtud linnade- Barcelona, Tarragona ja nüüd ka Madriidi kohta. Kogu õhkkond on  väga hea, toit on hea ja kohv on ka hea. Ja kuidagi stiilne on kõik. Mulle tundub, et me kohtume Hispaaniaga veel. Kui kunagi pensionipõlves peaks tahtma novembri eest põgeneda, siis on Hispaania vist esimene valik mulle.

Nädal Madriidis oli täiesti piisav. Kui oleks rohkem aega olnud, siis oleks võinud väljasõite pikemalt teha, näiteks kahepäevastena. Madriidi ümbruses on tegelikult veelgi toredaid väikelinnu, kuhu võinuks minna. 

Madriidi lähedal on Warner Bros lõbustuspark. Pidavat väga vinge olema. Me sinna ei jõudnud, põhiliselt seetõttu, et peale Anna ei olnud väga sõiduhuvilisi. Aga kui oleks olnud kambas keegi, kes oleks tahtnud Annaga koos karusellitada, siis oleks võinud sinna minna kindlasti.

Lendasime seekord vahemaandumisega Varssavis ja käsipagasiga. Nädalaks ja linnareisiks on käsipagas piisav. 

Täname oma vahvaid reisikaaslasi Kalvit ja Aigit. Ilma nendeta oleks see olnud üks hoopis teine reis. Aitäh.