kolmapäev, 30. november 2022

Madriid (oktoober 2022)

 Tegime sügisesel koolivaheajal väikese nädalase linnareisi Madriidi. 

Mulle Hispaania väga meeldib, kuigi ma olen ausalt öeldes näinud sellest ainult Katalooniat. Madriid osutus valituks ka seetõttu, et sinna õnnestus suhteliselt soodsalt ja kiirelt kohale jõuda.

Ööbimine oli meil valitud täiesti kesklinna keskele ja see oli tegelikult väga mõnus valik. Kogu reis oli seekord selline rahulik kulgemine, palju söögi- ja joogipeatusi ja istumisi. Selliseks asjaks oli kesklinn ideaalne. Väga palju oli igatsugu tapase baare ja erinevat sorti toidukohti. Lisaks sai turgudel erinevaid tapaseid maitsta, aga see mulle pigem ei meeldinud. Ma olen ikka selline vana-koolikas, kes tahab rahulikult laua taga ilma tunglemiseta oma toiduportsu nautida. See oli turul keeruline. Mitte võimatu, aga keeruline :)

Mercado de San  Miguel oligi üks suuremaid turge, kus oli võimalik ka kõiki neid mereande ja muid põnevaid värke maitsta. Ilus ehitis veel lisaks !

Kas pole stiilne lagi!







Kas pole ilus maja. Kogu linn (kesklinn vähemalt) oli väga ilus. Iga maja oleks pildistamist väärinud. Suured ja toredad.

Suvaline saiaputka tänaval. Haara kaasa, kui nälg näpistab!


Kuningaloss

Hispaania on teadupoolest kuningriik. Praegu valitseb riiki küllaltki noor kuningas Felipe VI. Tema isa Juan Carlos on praegugi elus, aga kuna ta käis kuningriigi varadega natuke liiga vabalt ringi, sunniti ta 2014 aastal kroonist loobuma. Nüüd elab ta eksiilis. Noor kuningas koos oma naise ja kahe tütrega elab Madriidis, kuid mitte ametlikus kuningalossis, vaid Zarzuela palees.

Kuningalossi kasutatakse ametlikeks vastuvõttudeks ning see on ka turistidele avatud. Meie otsustasime lossi minna kaks tundi enne selle sulgemist, mil see on tasuta. Kokkuhoitud raha saime ju teadagi ära süüa. Tegelikult on paar tundi lossis täiesti paras aeg, üle selle nii ehk naa juba vaim väsib ja meelde midagi ei jää. Loss oli taas kord lõputu. Kokku on selles 135 tuhat ruutmeetrit ja 3418 tuba. Ei tahaks endale nii suurt pinda, ilmselt ei jõuaks kuu ajagagi koristamisega ringi peale ja selleks ajaks kui 3418-nda toaga lõpetad, on esimeses juba jälle kõik tolmu täis! 

Lossi valvurid lahkuvad töölt










Lossis

Flamenco

Flamenco oli üks kindel asi, mida me Madriidis näha tahtsime. Valisin rubriigist 5 parimat flamencoshow-d välja La Quimera. Tegu oli pisikese kohaga. Külastajad istusid kohvikulaudade taga ja lisaks etendusele pakuti ka korralik mitmekäiguline õhtusöök. Jäime väga rahule nii etendusega kui ka toiduga. Mulle tõesti väga meeldis. Etendusel osales kaks naistantsijat, üks meestantsija, laulja ja kitarrist. Kõik tundus väga loomulik ja mitte esitamiseks tehtud. Umbes nii võiks see päris- elus kusagil külakõrtsis toimuda minu nägemuses. Ma ei kujuta ette, kui palju aastaid tuleks hajutada, et selline meisterlikkus saavutada. Väga soovitan!

Prado muuseum, El Retiro park, klaaspalee

El Retiro on Madriidi üks suurimaid parke. See kuulus 19 sajandi lõpuni kuningale, kuid peale seda sai avalikuks pargiks. Imeilus park. Muuhulgas on pargis klaaspalee, mis on ehitatud Londoni kristallpalee eeskujul ja samal ajastul. 



Kristallpalee. Minu nägemuses oleks see imeilus koht sügisballi korraldamiseks. Väljas langevad vaikselt värvilised lehed, pargi puudealune on kaunistatud põlevate laternatega, ruumis mängib keelpillikvartett kauneid valsse ja ilusad inimesed kaunites tualettides tantsivad ja vestlevad. Palun lubage mul siin kuninglikke vastuvõtte korraldada. Pliiz


Tiik, kus elavad luiged, pardid, kilpkonnad ja kalad. Keegi kindlasti veel.

Prado muuseum asub pargi ääres. Tegu on Madriidi popima muuseumiga. Selles asub üks maailma suurimaid kunstikogusid. Kogusse kuulub ligikaudu 8200 joonistust, 7600 maali, 4800 trükist ja 1000 skulptuuri 12. sajandist kuni 19. sajandi alguseni. Selline maht tekitab aukartust ja ühtlasi hirmu, et kuidas me suudame seda kõike hoomata.

Meie tegime taas otsuse, et kahest tunnist selles muuseumis on meile küllalt ja läksime taas kaheks viimaseks tasuta tunniks. Me ei jõudnud ilmselgelt näha murdosakestki kogu väljapanekust, aga ega rohkem ei oleks jaksanud vaadata ka. Me Annaga võtsime plaani, et vaatame vähemat arvu pilte, aga selle võrra põhjalikumalt, nii et midagi ikka meelde ka jääks. Minu väljavalituks osutus Claudio de Lorena maal, kus Püha Anthony palvetab varemetes. Ümberringi on pime öö ja ka maal on üsna must. Aga kui põhjalikumalt vaadata, siis silmad harjuvad pimedusega ja on näha, et varemed ja nende ümbrus kihab erinevatest kuraditest. 



Mina ütleks, et väga väga esinduslik oli see maalide valik ja kunstimuuseumitest, kuhu mina elu jooksul olen sattunud, on see kindlalt üks paremaid. Kui oleks Madriidi elanik, siis kahe tunni kaupa oleks seal vaatamist aastateks. Võib-olla käiks seal nii mõnelgi nädalalõpul ja võtaks korraga näiteks ainult ühe kunstniku vaadata. 

Päev Toledos
Reklaamtekst annab teada, et üks päev Toledos pole kunagi piisav. Meie võime seda arvamust kinnitada, tundsime samuti, et oleks tahtnud jääda ka ööseks ja teiseks päevaks veel. 
Tegu on taas kord UNESCO  maailmapärandi nimekirja kantud paigaga. Meie pidime paraku piirduma ühepäevase tretiga sinna. Toledo on 70 km Madriidist.  Kohale sõitsime rongiga. Rongiliiklus tundub Hispaanias olevat üks väga mugav ja kindel viis liikuda, kiire ka. Meie jaoks oli huvitav see, et pääs rongi toimus läbi turvakontrolli, nagu lennukisse minek. Vagunis pidid ka telefonid olema hääletul reziimil ja telefoniga rääkida tohtis ainult tamburis. Ma küll ei valvanud, kas kõik ikka käitusid nii :)
Toledot peetakse kolme kultuuri ristumiskohaks. Siin eksisteerivad üheskoos kristlased, juudid ja moslemid. 
Toledo oli Hispaania esimene pealinn. Sajandite jooksul on mõned hooned tulekahjudes hävinud, kuid kõik on kenasti taastatud ja linn on praegu väga ilus. Jalutasime kitsaste tänavatega vanalinnas, aga oleksime tahtnud seda veel ja veel ja veel teha, seetõttu oligi kahju, et pidime juba samal õhtul rongiga Madriidi tagasi sõitma.














Toledo tähtsaimaks ehitiseks ja vaatamisväärsuseks oli Toledo katedraal. Seda ehitati kaks ja pool sajandit, aga tulemus on ka seda väärt. Katedraali pääses sisse ainult giidiga tuuriga ja eelnevalt broneeritult. Meie jäime väga rahule, et meil giid oli. Katedraal oli tohutult suur ja uhke, aga giid oskas meie tähelepanu juhtida paljudele detailidele, mis muidu oleks märkamata jäänud. Detaile oli seal muidugi ohtralt.  Ajal, mil Ameerikast kullalaevad Hispaania poole liikusid, oli Toledo riigi pealinn ja riigi usupealinn on ta tänase päevani. Toledo katedraal on seega ühe väga rikka riigi väga rikas peakirik. Huvitava vahemärkusena- laulatus selles kirikus maksab väidetavalt ainult 300 eurot. 
Väga kokkuvõtlikult  öeldes oli see kõige uhkem ja kõige võimsam ja igas mõttes kõige kõigem katedraal, kus me eladeski käinud oleme. Siit saab nüüd paraku ainult allapoole minna edaspidi katedraalide külastus.





Mütsid rippusid katedraali laes kardinalide haudade kohal. Legend ütleb, et kui kaabu kukub, on kardinal jõudnud taevasse. Nad ikka veel ei ole sinna jõudnud. Kaabusid rippus päris palju.
Märka- siin ripub ka üks punane kaabu.


Päev Segovias
Teine väljasõit oli meil planeeritud Segoviasse. Taas oli tegu UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud linnaga. Jälle sõitsime sinna rongiga ja taas kord tundsime, et päevast jääb väheseks.
Segovia oli sarnaselt Toledoga ilus kompaktne vana linn, aga linna hingus oli kuidagi erinev.
Suurimaks vaatamisväärsuseks linnas oli akvedukt. 






Akvedukt on väidetavalt pärit esimesest sajandist ja ma ei kujuta küll ette, kuidas selle-aegsed inimesed oma kasutada olevate tööriistade ja mõõtmisvahenditega sellise asja valmis said. Ikka väga võimas ehitis ja ma ei ole kindel, kas seal üldse mingit segu kasutati.

Segovia teine väga tore vaatamisväärsus oli muinasjutuloss Alcazar. Alcazar sõna on tegelikult pärit araabia keeles ja tähendabki tõlkes kindlust või paleed.

Disney kasutas seda Tuhkatriinu lossi prototüübiks ja loss oli ka seda väärt. 

Loss on kõrge kalju peal  kahe jõe ristumiskohas ja on laeva nina kujuga.

Lossi ees.

Vaade lossiaknast. Lausa ime, et seal ei paistnud kaunis karjane oma lammastega.

Veel üks vaade lossiaknast


Lossi külastuse jätsime me kõige viimaseks sel päeval ja ma olin mures, kas me ikka jõuame õigeks ajaks rongijaama tagasi. Seetõttu ma punnisin natuke lossikülastusele vastu. Küll on hea, et Tiit ikka oma tahtmist peale ajas ja me lossi ära nägime. Sees oli ka väga huvitav, vanem kui enamus losse, kus me käinud oleme. Ja rongi peale jõudsime lõpuks ka väga ilusasti.


Linnake oli  taas kord selline, kus oleks tahtnud jalutada ja õhtul lihtsalt hängida. Meie aga paraku pidime rongile tõttama ja Madriidi tagasi sõitma. Selline see turisti elu on- muudkui näed toredaid kohti, aga ikka on vaja edasi kiirustada, sest uued toredad kohad juba ootavad ees.

Kokkuvõte

Hispaania on mõnus. See käib vähemalt minu nähtud linnade- Barcelona, Tarragona ja nüüd ka Madriidi kohta. Kogu õhkkond on  väga hea, toit on hea ja kohv on ka hea. Ja kuidagi stiilne on kõik. Mulle tundub, et me kohtume Hispaaniaga veel. Kui kunagi pensionipõlves peaks tahtma novembri eest põgeneda, siis on Hispaania vist esimene valik mulle.

Nädal Madriidis oli täiesti piisav. Kui oleks rohkem aega olnud, siis oleks võinud väljasõite pikemalt teha, näiteks kahepäevastena. Madriidi ümbruses on tegelikult veelgi toredaid väikelinnu, kuhu võinuks minna. 

Madriidi lähedal on Warner Bros lõbustuspark. Pidavat väga vinge olema. Me sinna ei jõudnud, põhiliselt seetõttu, et peale Anna ei olnud väga sõiduhuvilisi. Aga kui oleks olnud kambas keegi, kes oleks tahtnud Annaga koos karusellitada, siis oleks võinud sinna minna kindlasti.

Lendasime seekord vahemaandumisega Varssavis ja käsipagasiga. Nädalaks ja linnareisiks on käsipagas piisav. 

Täname oma vahvaid reisikaaslasi Kalvit ja Aigit. Ilma nendeta oleks see olnud üks hoopis teine reis. Aitäh.



15... Poola ja koju

Lahkusime toerdast Potsdamist ja õhtuspoolikuks jõudsime Pooa Malborki lossi. See oli tohutult suur loss, mis oli teistest selle reisi väga palju vanem. Väidetavalt on tegu pindalalt maailma suurima linnusega. Kindluse rajamist alustati juba 13. sajandil ja seda ehitati kokku 230 aastat. Näiteks on see neli korda suurem kui Windsori loss. Hetkel on loss põrandapindalalt maailma suurim linnus ning Euroopa suuri tellistest ehitis. Nii et kõige- kõigesid oli hästi palju. Kõige muu hulgas kuulub loss ka UNESCO maailmapärandi nimekirja. Nii et igati vaatamist väärt.

Loss sai sõjas karmilt pihta, aga poolakad, tuntud restaureerijad, on ta uuesti üles ehitanud. Väga raske on ette kujutada, et kuidas neil ammustel aegadel elu lossis ikkagi toimus. Üks väärt asi on iseenesest audiogiid. Enamasti igal pool on audiogiidid sellised, et igas ruumis või kunstimuuseumi korral ka iga maali juures on mingi number. Valid oma giidilt sama numbri ja kuuledki selle ruumi/maali kohta infot. Selles lossis oli teisiti. Audiogiid sai ise aru, kus sa parajasti asusid ja jutustas sulle siis sind ümbritseva kohta. Lisaks, kui kõik selles kohas oli vaadatud ja kuulatud, andis ta sulle ka juhatust, kuhu nüüd edasi minna. Sellega oli natuke segadust ka. Tiit näiteks ei viitsinud oma giidi niiväga kuulata ja ei osanud siis kusagile minna või läks vastuvoolu. Aga giid jutustas päris huvitavalt ja lisaks olid ajastule omased helid ja muusika. Täitsa tore oli nii omasoodu kulgeda. Mitte ühte pilti mul millegipärast Malborki kohta ei ole!
Aus ülestunnistus on küll see, et reis on juba päris pikk olnud ja ega enam seda esimeste päevade värskust ei ole, et kõigest väga vaimustuda. Kes aga Poolast läbi sõidab ja siiakanti satub, siis kindlasti tasub lossis käia. Vajalik ette broneerimine.
Õhtuks oli meil ööbimine Elblagi linna vanalinnas. Jalutasime natuke linnas, kus toimusid mingid pidustused, umbes nagu meie hansapäevad. Sõime õhtust (Poolas on meie jaoks vägagi mõistlikud hinnad väljas söömisel) ja kadusime magama. Järgmine päev sõitsime ja sõitsime ja sõitsime ja lõpuks jõudsimegi koju.