Botaanikaaed. Kuues ja viimane päev

Viimasel päeval käisime Montel asuvas botaanikaaias. See pidavat olema hästi hinnatud ja liigirohke. Ja oli ka. Kuigi meile tegelikult meeldis Monte aed ikkagi rohkem kui botaanikaaed. Aga huvitav oli siiski. Ja nüüd siis pildid:

Kaktuste kollektsioon oli hästi huvitav

Järgmisel päeval sõitsime ja sõitsime ja sõitsime ja lõpuks jõudsimegi koju.

Levadadel 5. päev

Madeira on küll väike saar, kuid kuna ta on väga mägine, on loodus selle saare piires küllaltki eriilmeline.
Saare põhjakallas on jahedam ja vihmasem, kuid lõunakallas soojem, kuid kuivem.
15. sajandil kogus Madeira rikkust suhkruroo kasvatamisest. Sellega oli aga mure, et roogu sai kasvatada lõunakaldal, kuid seal oli liiga kuiv. Et probleemi lahendada, ehitati tohutu niisutuskanalite võrgustik põhjakaldalt lõunasse.Neid niisutuskanaleid nimetatakse levadadeks ning levada kõrval on reeglina ka jalgrada. Väidetavalt on Madeira ainuke paik maailmas, kus levadade süsteem on täies ulatuses säilunud ning seda kasutatakse ka tänapäeval.
Levadade võrgustik on umbes 2000 kilomeetrit pikk ja suur hulk neist on kasutusel ka matkaradadena. Matkaradu on kergeid ja päris ekstreemseid.  Ilmselt just tänu levadade matkaradadele ongi enamus Madeira turistidest matkajad ja loodusturistid. Erilist ööelu siin ei kohta.
Meie olime reisil nii lühikest aega, et saime valida ainult ühe matka. Uurisime- puurisime ja valisime välja oma arvates kõige kaunima matka- Rabacal to 25 Fontes. Matka pikkus edasi- tagasi oli ca 10 kilomeetrit ja raskusaste mõõdukas.
Sellele matkale sai minna ainult grupiga, kuna liinibussiga sinna ligi ei pääsenud. Nii liitusime ühes reisibüroos grupiga ning see oli iseenesest tore. Giidiga koos näeb sellisel retkel ikka mõõtmatult rohkem. Kõik need tervistavad või vastupidi mürgised taimed, millest me muidu oleks tuimalt mööda kõndinud... 
Muuhulgas nägime näiteks võilillepuud. Üldse on Madeiral kõik asjad palju suuremad kui meil. Meie giid rääkis, et kui te näete metsas grislikaru, siis ei maksa väga ehmuda, sest tõenäoliselt on tegemist hoopis Madeira jänesega. 
Praktilise info poolt veel nii palju, et vihmaga ilmselt oleks see retk ohtlik olnud. Ja 8- aastane oli üsna miinimum vanus, sellest noorema või siis pisut sõnakuulmatu lapsega ei oleks küll soovitanud retkele minna.
Tee kulges piki levadat ja loodus oli täiesti imeline. Aga levada ja raja kõrval oli kohe põhjatu kuristik. Kohati oli mingi nöörike ees, kohati polnud sedagi. Rada oli ka niipalju kitsas kohati, et kõrvu ja käest kinni käia hästi ei saanud. Nii et- pisikeste lastega ei tasu küll minna :-)

Levada ongi see kanal vasakul pool

Need linnud olid väga julged ja sõid lausa peost.

Jalutusrada levada ja kuristiku vahel

Levadad juhiti jubal vanal ajal ka läbi mäealuste tunnelite. See tunnel, mille ka meie läbisime, oli ligi kilomeeter pikk.

Funchali kaunid uksed

Funchali vanalinnas on huvitav see, et seal harrastatakse uste maalimist. Postitan mõned näited.

Ponta de São Lourenço. Päev 4

Ponta de Sao Lourenco rada asub saare idatipus. Meie sõitsime sinna jälle liinibussiga. Bussisõit on juba iseenesest põnev, näeb ka kohalikke oma elu elamas. Peab ütlema, et kohalike maainimeste elatustase ei tundu sugugi parem olema kui meie maainimestel. Nii riietus kui käitumine tundusid väga kodused.

Rada oli minu mäletamist mööda umbes 5 kilomeetrit pikk üks ots, edasi-tagasi seega 10. Polnud sugugi raske, kuigi viimase otsa jättis Anna-Liisa tegemata. Küllap ta oleks hakkama saanud, aga natuke võib-olla oli liiga ohtlik kaheksa-aastase jaoks. Rada oli selles suhtes huvitav, et iga mõne maa tagant avanesid uued ja huvitavad vaated küll mägedele, küll ookeanile.

Nüüd siis pildid:

Võidukas finis