8. Bernis

 

Lõpuks siiski jõudis Sveitsi vihm. Otsustasime seetõttu mägedes matkamisest loobuda ning külastada meist mitte väga kaugel asuvat Berni. Faktiliselt on Bern Sveitsi pealinn, aga kuna Sveits on niivõrd demokraatlik, siis mingit ametlikku pealinna ei ole.

Sveitsi demokraatiast veel. Kuna kõik arutatakse alati kõikidega läbi ja niikaua see kestab, kui on saavutatud konsensus, siis võtavad kõik muutused hullu moodi aega. Näiteks naised saavutasid seal õiguse valida alles 1971 aastal, aga mõnes kantonis veelgi hiljem. Põhjuseid selleks olnud mitu- naiste aju on meeste omast väiksem, võib juhtuda, et naised läheksid kampaaniat tegema ilma abikaasa loata, rasedana nad ju nagunii välja ei saaks tulla (?) ja kui nad osutuksid valituks, oleks see suureks alanduseks nende abikaasadele. Johhaidii, ütlen ma.

Bern on suur. Raha ja võimu lõhna on tunda igal sammul. Muu hulgas asub siin näiteks Ülemaailmne Postiliit, mis on vanuselt kolmas praegugi toimiv rahvusvaheline organisatsioon maailmas. 

Majad on suured ja ilusad. Vanalinn on ilus. Tore päev oli. Jalutasime linnas, külastasime ette juhtunud kirikuid ja tsillisime niisama. Põhimõtte pärast hüppasime mina, Kärt ja AL sisse ka Sveitsi panka. Ega me kaugele ei jõudnud, turvamehed vahtisid meid tähelepanelikult. Ametnikud istusid sentimeetripaksuste turvaklaaside taga ja pangarööv oleks vist küll aia taha läinud, kui me seda oleks üritanud. Aga väga pompöösne oli kogu interjöör.

Küllaltki lakoonilised on siinsed kirikud

Balletiteater

Siin ei saa aru, kas tegu on valitsushoonega või lossiga või lihtsalt mingi ühenduse hoonega. 

Käib kabe- , mitte malemäng.

Kas pole ilus kirik. Ristilöödud ja verise Jeesuse asemel sõbralik ja suvist aasa meenutav seinamaal. Mulle väga meeldis

Külastasime Bernis ka Paul Klee kunstimuuseumi. Paul Klee oli tuntud kunstnik ja lausa kunstiprofessor. Kui kuulus kunstnik suri, pärandas tema väimees kunstniku loomingust 690 taiest linnale. Et neid väärikalt presenteerida, projekteeriti ja ehitati spetsiaalne keskus. Selles keskuses on nüüd esitletud tema koguloomingust 40%.

No me mõtlesime, et võiksime ka sellist kaunist ja modernset kunsti vaadata, hoolimata päris kõrgest piletihinnast.

Paul Klee kunstikeskus välisvaates

Selle raha eest saime küll haledalt lüpsta. Mulle tundub, et härra Klee oli oma kunstioskustelt kusagil kahe- ja kolmeaastase vahepeal. Oma pildid oli ta reeglina joonistanud odavale pakkimispaberile ja neid oli palju. Ma üldse ei imesta, et väimees neist lahti tahtis saada, aga ma imestan vägagi, et tal tuli pähe neid linnale pakkuda. Ja kõige rohkem imestan ma linnavalitsuse idee peale neid pilte kellelegi tõsimeeli näidata ja selleks lausa maja ehitada.

Allpool on näiteks pilt "5-ne grupp" Kunstnik oli teinud neid gruppe erinevaid. Ma arvan, et joonistused pealkirjastas hiljem see sänikaelast väimeespoiss.

Siin on kunstnik joonistanud maja ja kiriku.

Mul on härra professori osas väikesed kahtlused, mis puudutavad tema diagnoosi elu lõpuperioodil. Suure osa oma joonistustest tegi ta viimasel eluaastal. Alguses mööda näitust käies olime pisut hämmeldunud, aga lõpuks, kui saal saali järel olukord ei paranenud, hakkas juba naerma ajama. Selles suhtes ei olnudki ju nii lollisti raisatud see piletiraha :)

7. Järvel rataslaeva peal...

Ansamblil Dagö oli kunagi laul, mis mulle väga meeldis. Sõnad olid siis sellised:

 

Käin palja jalu lume peal
on juuni Alpides
ma aasal niidan maasikaid
ja laulan vaikides

Linn kauguses seal sillerdab
ja inimesed sees
kui järvel rataslaeva peal
tellin veini vööri cafee's

Sääl restorani ummikus
sööb hapniku fondüü
tean tõustes igal hommikul
end enam odavalt ei müü

On liuad klaasid laua peal
ja kellad tiksuvad
on tunne nagu täna küll
keegi ei surma saa

Et Saatpalu jälgedes käia, ostsin ma lausa pisikese pudeli veini, mida siis järvel juua. Sest justnimelt sõit järvel rataslaeva peal oligi meil tänase päeva plaanis.

Ilmaennustus lubas vihma juba teist päeva, aga õnneks lubaduseks see veel jäigi. Ilm oli küll pilvealune, aga siiski kuiv. Peale eilset allamägematka olime me kõik jalgadest suht sandid ja käia väga ei tahtnud. Mõte istuda helesinisel järvel laevalael tundus eriti ahvatlev.

Interlaken, nagu ta nimigi reedab, asub järvede vahel. Meie rongipilet lubas meil sõita mõlemal järvel. Valisime sinisema Brienzee järve.

Alles ootame oma laeva

Väga raske on uskuda, et tegemist ei ole fototöötlusega ja vesi tõepoolest ongi sellist värvi. Aga on!

Meie laev oli tõeliselt uhke. Tegemist oli tõesti rataslaevaga, mis oli juba enam kui sada aastat vana. Näha oli ka mootor, mis rattaid ringi ajas. Laevamehed puhastasid peatustes lappidega kõiki kolbe ja lisasid pika ninaga õlikannudest õli kõiksugu sõlmedesse. Väga põnev oli.

Meie istusime laeva ninas ja nautisime täiega. Tõesti imeilusad vaated avanesid. Mõni hotell või võõrastemaja võibki olla ligipääsetav ainult järve poolt. Järveäärstel majakesetel olid reeglina kõigil ka paadikuurid otse maja all. Tundus väga nauditav see järveäärne elu.

Tiit üritab samastuda

Issi ja emme viivad lapsed ujuma

Laevasõit oli hop-on hop-off põhimõttel, ehk siis võisime soovi korral igas peatuses maha minna ja järgmise laevaga jälle edasi liikuda. Meie tegime pikema peatuse linnakeses nimega Brienze. See oli taas kord väike nunnu linnake, kus oli hästi palju väga vanu maju. Lisaks oli seal väga tore puust kirik, mis meile kõigile väga meeldis.

Kiriku kõrval otse järve kaldal oli imeilus surnuaed. Ajasin seal juttu mehega, kes parajasti haudu hooldas. Selgus, et surnuaedade eest kannab sealmail hoolt kohalik omavalitsus. Inimene maksab hauaplatsi eest 5000 franki (mis neile pole kuigi suur summa) ning selle eest on jägmised 25 aastat lähedase haud alati hooldatud ja värskete lilledega. Kui keegi soovib, võib ta kevadel ise tuua taimed, mida ta haual näha tahab. Kui erisoove ei ole, istutatakse valla poolt lilled. Kogu kastmine ja niitmine ja hooldus suvi läbi toimub valla poolt. Mulle väga meeldib selline mõte, et oma lähedase hauale ei pea minema nagu aiatöödele, rehad ja kastekannud kaasas, vaid hoopis lihtsalt teda mälestama ja ühist aega meenutama.

Sveitsis, nagu Saksamaalgi, on kombeks oma kodusid hästi palju ehtida erineva pudi-padiga. Eestlase maitse jaoks justkui liigagi palju teinekord. Igasugu erinevaid kujukesi võis leida nii aedadest kui majade küljest. 

Meie lemmikkirik. Sobib ka suuremat sorti koduks.

Hotell (ilmselt), kuhu sadamast pääseb furnikulööriga. Aga äkki on hoopis koht, kus Holliwoodi kuulsused endid ilusaks tuunida lasevad. Väga privaatne koht igal juhul. Selliseid oli järve kaldalt paista veelgi

Mina ja rataslaev ja vein :)

Laevareisiga meie päev aga veel ei piirdunud. Üks kindel plaan oli mul Sveitsis käia fondüüd söömas. Täna õhtul see toimuma saigi.

Valisime erinevad Sveitsi rahvustoidud ja jagasime neid siis omavahel.

Valituks osutusid juustufondüü, õlifondüü, raklet ja sokolaadifondüü. Kõige populaarsemaks osutus juustufondüü, aga mulle meeldis õli oma rohkem. Juustufondüü kujutab endast valge veini ja sulatatud juustude segu, mis tuuakse lauale kuumutatavas potis ja kuhu seltskond orgi otsas saiakuubikuid kastab. Raklet on oma olemuselt sulatatud juust, mis on mingite lisanditega serveeritud. Meil siin müüakse spetsiaalseid rakleti panne, milles saab siis seltskondlikult juustutükke sulatada. Sveitsis tehti asi lihtsamalt- lauale toodi taldrik, kus peal olid lisandid ja sulatatud juustulatakad. Tundub, et enamus rahvustoite koosnevad siin juustust. Tegelikult lugesin, et kohalikud söövad fondüüd ainult talvel. Eks see olegi üsna tõhus toit ja sobibki rohkem külma ilmaga. Juustutoitude populaarsus on pärit ajaloost, kus lumevangis taludes talvel suurt muud süüa ei olnudki, kui selleks ajaks kivikõvaks kuivanud juust. Hädaga tuli seda siis sulatada ühel või teisel viisil.

Sokolaadifondüü 

Õhtul hilja jõudis kohale ka kaualubatud äike. Äike mägedes on ikka võimas vaatepilt, tore, et me selle ka ära nägime :)

6. Sveits- mägedes ja jugadel

 

Uus hommik viis meid taas kord rongisõidule ning mägedesse. Seekord sõitsime Grindelwaldi. Jälle üks imeilus külake umbes kilomeetri kõrgusel merepinnast. Talvel paisuvad siinsed külakesed tõenäoliselt suuremat masti suusalinnadeks. Hotelle on igal pool, samuti ka tõstukeid ja suusaradasid. Neid viimaseid hetkel küll näha ei olnud ning ka tõstukid ja hotellid on matkajate käsutuses. Meie liikusime Grindelwaldist edasi külla/linnakesse nimega Wengen. Sealt tõusime ühe hästi järsu tõstukiga Männlicheni mäe otsa.

Tõstuk viis meid 1200 kõrguselt ühe hoobiga 2300 meetri kõrgusele ehk siis rohkem kui kilomeetri püstloodis üles.

Järgneb fotosari mägilehmadega :)

Tõstukisõit mäe otsa tundus Kärdile nii hirmus, et ta oli valmis jalgsi alla minema. Sel hetkel kaotasime vist kõik hetkeks mõistuse, sest mõte jalgsi alla külla tagasi minna tundus täitsa normaalne. Ainult Tiit oli täie aru juures ja sõitis alla tõstukiga. Mulle meenus nunnade oru matk Madeiral, mis oli samuti mäe otsast alla külla ja tagantjärele tundus nii lihtne ja ilus. No lollakas olin, mälu vedas vist alt!

Meie neljakesi alustasime oma matka allamäge.  Mägi oli järsk ja rada alla kulges sinka-vonka mööda nõlva. 

Juba poolel teel :)

Kohati oli ikka niipalju järsk, et mõned kartlikumad meie hulgast alla vaadata ei julgenud. Kohati olid lausa köied pandud, kust kinni sai hoida. Jalalihastele on lõputu allamäge astumine isegi suurem koormus kui ülesmäge minek. Igal juhul me ei olnud veel kaugeltki metsapiirinigi jõudnud, kui olime kõik omadega läbi mis läbi. Lihtsalt selline tunne oli, et jalg läheb alt ära ja põlved ei pea vastu. Aga ega meid keegi süles alla viima ei tulnud, nii et pidime, maksku mis maksab, ikkagi oma jala peal alla välja jõudma.

Metsa piirist allpool tekkis nagu lootus, et me õhtuks siiski alla jõuame. Eriti suur lootus tekkis Mammul, kes äkki nagu uue hingamisega ette tormas ja silmapiiri taha kadus. Kohtusime alles päris all.

Tiit sõitis samal ajal rahulikult tõstukiga alla, jalutas Wengenis ning helistas meile ettepanekuga teha Wengenist väike matk Grindewaldi. No meie hulgas tal järgijaid polnud, me olime siis alles poolel teel. See matk tuli tal paraku küll üksi ette võtta. 

Matkade pikkusi näidatakse siin mitte kilomeetrites, vaid tundides. Meie matka pikkuseks oli määratud 1,45 tundi. No meie küll ei tea, kuidas oleks olnud võimalik rada sellise ajaga läbida, kas ehk alla hüpates? Meie, kui ma õigesti mäletan, tulime mäest alla vast kolm tundi. Kusjuures, meile tuli vastu inimesi, kes tegid sama matka vastassuunas- alt üles. Müts maha nende ees. Kord aastas toimub isegi võidujooks alt külast üles mäe otsa. Arutasime, et mitu aastat peaks treenima, et sellise asjaga toime tulla. Mina ilmselt ei saakski.

Aga kord lõpeb ka kõige pikem tee ja meiegi jõudsime lõpuks tudisevatel jalgadel alla. Kuna päev oli alles noor, siis järgmiseks sõitsime Trümmebachi joale. See on väga võimas, liustikest toituv juga, mis voolab mäe sees. Ühtlasi on see Euroopa suurim maa(mäe)alune juga ning ainus selline, mis on ligipääsetav turistidele.

Juga oli tõesti väga võimas. Tunneltõstukiga sõidutati meid joani ning sealt edasi olid juba trepid ja vaateplatvormid mäelõhes. 

Üks väsinud reisisell peale rasket, aga huvitavat päeva

5. Sveits Jungfraujoch

Sveitsis nagu ikka mägedes, tuleb hoolega ilma silmas pidada. Kõrgele mäe otsa on mõtet sõita ikka ainult ilusa ilmaga. Kuna meil neid päevi liiga palju valida ei olnud, oli iga päikeseline päev kulla hinnaga.

Hommikul säras taevas kirgas päike ja meil oli aeg võtta ette reisi kõrgeim sihtkoht- Jungfraujoch.

Jungfraujoch on mitmes mõttes kõige-kõige. See asub 3463 meetri kõrgusel maapinnast ning seal on ka Euroopa kõrgeim raudteejaam. Rong sõidab tippu mööda tunnelit, kusjuures see tunnel ehitati aastatel 1896-1912. Enne esimest maailmasõda! Tipus asub ka laboratoorium, kust tehakse mitmesuguseid jää ja atmosfääri uuringuid. Tegemist on veel euroopa pikima liustikuga ning UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluva paigaga. 

Kutsutakse Jungfraujochi Euroopa katuseks ja sellisena see ka tundub. 

Sellel kõrgusel on õhk ikka tuntavalt hõre ja iga kiirem liigutus võtab pea ringi käima. Jungfraujochi otsa saamiseks on kaks erinevat võimalust ja meie kui maksimalistid läksime ühte ja tulime teist teed mööda :). Kasutasime taas kord oma 5 päeva pileteid, millele lisaks tuli osta veel viimase etapi pilet. Selle saime soodustusega ikka tänu oma perioodipiletitele. Kogu sõit ei olnud sugugi odav, aga no meie küll kõik viiekesi soovitame kindlasti see käik ette võtta, kui juba sealkandis olla.

Tipus on vaatamist ja tegemist palju. Kõige põnevam muidugi on liustik. Mäletan veel kooliajast liustikupragude tekkimise mehhanismi. Nüüd nägime, et täpselt nii nad tekkinud ongi. Ma loodan, et AL sai ka asjast aru ja koolis õppides tuleb see talle juba tuttav ette. Liustikul matkas ka grupp inimesi, kes ülevalt vaadates tundusid väikesed nagu putukad. Ma ütlen ausalt, et sugugi ei oleks tahtunud nende nahas olla ja seal lumega kaetud sügavate lõhede vahel ringi liikuda. Inimesi on ikka erinevaid, seda peab tõdema!

Sveits on tuntud oma kvaliteetsete sokolaadide poolest. Pole ka ime, kui siinseid lehmi ja nende elutingimusi vaadata :) Üks tuntumaid, firma Lindt, oli Jungfraujochile üles seadnud oma sokolaadiparadiisi. Seal tutvustati siis sokolaadi tegemise protsessi läbi ajaloo ja oli igati huvitav. Väljapanek lõppes muidugi toreda poega, kust sai siis Lindti sokolaadipalle kaasa osta. Kuna neid on kümnetes erinevates maitsetes, siis oli valiku tegemine tõeliselt raske. Leppisime kokku, et igaüks meist saab valida kaks palli. Küll oli aga kassasabas ka inimesi, kes maksid oma kommiostude eest 50 - 100 franki. Peaks vist Lindti aktsiaid ostma :)

Liustikul oli väike, aga vahva lumepark, kus sai kummidega liugu lasta ja zip-linega kihutada. Meie valisime lihtsama tee, ostsime kohvi/õlut ja lasime lamamistoolides päikesel ennast paitada. 

Liustikusse oli ehitatud ka jäämaa/jääloss. Ma ei tea, miks ma seal pole sugugi pilte teinud. Tegelikult oli väga tore ja ülevaatlik ja tutvustas ka aega, mil tunnel mäetippu üldse rajati. Palju noori mehi oli selle käigus surma saanud, kelledele oli nüüd mälestusplaadid paigaldatud. Ikka hullumeelne mõte oli see raudtee rajamine omas ajas ja selle aja tehnikaga.

Telefoniputka taaskasutus- nüüd teenib see iseteenindusliku raamatukoguna.

Esimese etapi mäkke pidime sõitma gondeltõstukiga. Kärt just väga ei naudi selliseid sõite, seetõttu pidime kogu sõidu aja istuma liikumatult ja vagusi.

Liustik ja selles olevad õudsed praod. Liustikul nägime ka ühte matkagruppi liikumas. Ei oleks tahtnud nende nahas olla :)

Liustikut sai vaadata ka seestpoolt, sinna uuristatud käikudest. Hästi libe ja väga tore oli. 

Kes tahab ronima minna ?

Tagasihoidlik perepilt. Naudime päikest ja lund.

Liustikupragu. Väga sügav!

Selliste rongidega ja sellistel maastikel me sõitsimegi. No kas saaks veel ilusam olla!

Päev ei saanud kuidagi mööduda ka ilma matkata. Seekord läksime rongilt maha ja matkasime mingisse järgmisesse peatusesse. Sellistest jalutuskäikudest mägedes ei ole vist võimalik eales tüdineda.

)

Tõstukiga mäest alla. Pole just kõige laugem laskumine :)