6. Sveits- mägedes ja jugadel

 

Uus hommik viis meid taas kord rongisõidule ning mägedesse. Seekord sõitsime Grindelwaldi. Jälle üks imeilus külake umbes kilomeetri kõrgusel merepinnast. Talvel paisuvad siinsed külakesed tõenäoliselt suuremat masti suusalinnadeks. Hotelle on igal pool, samuti ka tõstukeid ja suusaradasid. Neid viimaseid hetkel küll näha ei olnud ning ka tõstukid ja hotellid on matkajate käsutuses. Meie liikusime Grindelwaldist edasi külla/linnakesse nimega Wengen. Sealt tõusime ühe hästi järsu tõstukiga Männlicheni mäe otsa.

Tõstuk viis meid 1200 kõrguselt ühe hoobiga 2300 meetri kõrgusele ehk siis rohkem kui kilomeetri püstloodis üles.

Järgneb fotosari mägilehmadega :)

Tõstukisõit mäe otsa tundus Kärdile nii hirmus, et ta oli valmis jalgsi alla minema. Sel hetkel kaotasime vist kõik hetkeks mõistuse, sest mõte jalgsi alla külla tagasi minna tundus täitsa normaalne. Ainult Tiit oli täie aru juures ja sõitis alla tõstukiga. Mulle meenus nunnade oru matk Madeiral, mis oli samuti mäe otsast alla külla ja tagantjärele tundus nii lihtne ja ilus. No lollakas olin, mälu vedas vist alt!

Meie neljakesi alustasime oma matka allamäge.  Mägi oli järsk ja rada alla kulges sinka-vonka mööda nõlva. 

Juba poolel teel :)

Kohati oli ikka niipalju järsk, et mõned kartlikumad meie hulgast alla vaadata ei julgenud. Kohati olid lausa köied pandud, kust kinni sai hoida. Jalalihastele on lõputu allamäge astumine isegi suurem koormus kui ülesmäge minek. Igal juhul me ei olnud veel kaugeltki metsapiirinigi jõudnud, kui olime kõik omadega läbi mis läbi. Lihtsalt selline tunne oli, et jalg läheb alt ära ja põlved ei pea vastu. Aga ega meid keegi süles alla viima ei tulnud, nii et pidime, maksku mis maksab, ikkagi oma jala peal alla välja jõudma.

Metsa piirist allpool tekkis nagu lootus, et me õhtuks siiski alla jõuame. Eriti suur lootus tekkis Mammul, kes äkki nagu uue hingamisega ette tormas ja silmapiiri taha kadus. Kohtusime alles päris all.

Tiit sõitis samal ajal rahulikult tõstukiga alla, jalutas Wengenis ning helistas meile ettepanekuga teha Wengenist väike matk Grindewaldi. No meie hulgas tal järgijaid polnud, me olime siis alles poolel teel. See matk tuli tal paraku küll üksi ette võtta. 

Matkade pikkusi näidatakse siin mitte kilomeetrites, vaid tundides. Meie matka pikkuseks oli määratud 1,45 tundi. No meie küll ei tea, kuidas oleks olnud võimalik rada sellise ajaga läbida, kas ehk alla hüpates? Meie, kui ma õigesti mäletan, tulime mäest alla vast kolm tundi. Kusjuures, meile tuli vastu inimesi, kes tegid sama matka vastassuunas- alt üles. Müts maha nende ees. Kord aastas toimub isegi võidujooks alt külast üles mäe otsa. Arutasime, et mitu aastat peaks treenima, et sellise asjaga toime tulla. Mina ilmselt ei saakski.

Aga kord lõpeb ka kõige pikem tee ja meiegi jõudsime lõpuks tudisevatel jalgadel alla. Kuna päev oli alles noor, siis järgmiseks sõitsime Trümmebachi joale. See on väga võimas, liustikest toituv juga, mis voolab mäe sees. Ühtlasi on see Euroopa suurim maa(mäe)alune juga ning ainus selline, mis on ligipääsetav turistidele.

Juga oli tõesti väga võimas. Tunneltõstukiga sõidutati meid joani ning sealt edasi olid juba trepid ja vaateplatvormid mäelõhes. 

Üks väsinud reisisell peale rasket, aga huvitavat päeva