Luhtunud plaanid ja kaunid lossid

Viimane päev Sotimaal.
Ilm oli taas kord nii ja naa- kiskus pilve, kuid ei sadanud. Muide, kas panete tähele, et alalõpmata tuleb juttu ilmast- see on see Inglismaa elu, kohalike kombed jäävad kergesti külge.

Otsustasime ikkagi veelkord sinna suusakeskusesse minna, kust me eelmine kord paduvihma tõttu põgenema pidime.
Seekord saime juba kaugemale kui eelmisel korral. Ostsime päevapiletid ( sest ühe korra pileteid ei olnud valida) Pere peale läks see maksma pisut üle 30 naela ja see oli kõige lollemini kulutatud summa kogu reisi jooksul!
Sõitsime tõstuk-rongiga üles. Vaated olid oodatult ilusad ja meie juba sidusime ketsipaelu, et matkale minna. Üleval ootas meid päris suur maja, kohvik ja veel mingid ruumid ja koridorid. Ainult et väljapääsu ei leidnud sealt kuidagi. Seisime siis seal piirdega vaateterassil ning otsustasime, et mis me ikka otsime, läheme siitsamast piirde alt läbi ja rajale. Jõudsime vaevalt mõned sammud astuda, kui tõusis kohutav paanika. Kohalik töötaja tuli suure jooksuga meid terassile tagasi ajama...
Ja mis selgus- päevapilet on mõeldud ainult maja siseruumidesse sõiduks. Sinna võib päeva jooksul korduvalt minna ( ainult et milleks?) Mägedesse turistide lubamine olevat äärmiselt ohtlik... kuid mitte siis, kui me jalgsi alt tõstuki juurest oleksime üles vantsinud. Siis oleks see olnud täiesti ohutu.
Peaks segaduse vältimiseks mainima, et tegu polnud sugugi mitte kaljumägedega, vaid pigem lainjate mägiste nõmmedega. Niisiis, kobisime tõkke taha tagasi, ninad norus, sabad sorus, häbinäod ees...

Sõitsime alla ja püüdsime selle pettumuse selja taha jätta. Ainult niipalju on veel vimma, et ma isegi ei kirjuta, mis selle mäekeskuse nimi oli! Ei mäleta ja ei tahagi mäletada!!

Vaade mägedele, kuhu me matkama plaanisime minna :)

Sõidame mägirongiga

Väike stiilinäide mäekeskuse seinal- ärge ehmuge, maa on 30 cm kaugusel ainult

Õnneks oli Sotimaal meile ikka toredat ka viimaseks päevaks varuks. Sõitsime Blairi lossi, mis osutus minu isiklikuks lemmiklossiks. Kui mina oleksin kuninganna, siis ma oleksin küll natuke kade, minu meelest oli see ilusam kui Balmoral.

Lossi vanimad osad on pärit 13. sajandist ning see on olnud ühe perekonna omanduses juba 700 aastat.
Huvitav oli vaadata Athollide sugupuud läbi nende 700 aasta ja kuidas on lossi pärandamine toimunud. Kui ühes harus ühtäkki poisse polnud, hüppas lossi omandamise au suguharu hoopis teise haru juurde. Tüdrukuid sel ajal ikka tõesti eriti ei hinnatud :(

Loss oli suur ja väga hästi eksponeeritud. Külastajatele oli avatud üle 30 ruumi, kõigis neis väga toredad väljapanekud nii lossi ajaloo, omanike kui igapäevaelu kohta. Kuna meil olid kambas ka kaks last, oli lossis neile veel üks lisaväärtus. Nimelt juba sissepääsu juures anti lastele kätte nn. aardejahi kaardid- igalt korruselt tuli leida teatud esemeid. Neid oli väga erinevaid- näiteks voodi, mille juurde viib trepp või siis kuninganna maal või siis kellukestega kõrvarõngad. Leitavad asjad võisid olla kus iganes ja ega neid kerge leida ei olnud. Lapsed tormasid, paberid käes, väga sihikindlalt ringi, teineteist aidates ja leidusid jagades. Läbi uuriti kõik ruumid, kõik vitriinid, kõik maalid ja topised.
Äärmiselt tänuväärne idee lossi poolt.
Sarnaseid töölehtedega lapsi olen näinud väga massiliselt ka Londoni muuseumides. Meil on selleni veel natuke minna, aga idee on minu meelest küll hea ja ei ole kallis ka.
Täidetud töölehe sai lossist väljudes ära anda ja täitja sai ka üllatuse- lossi nimega hariliku pliiatsi.

No aga meie, täiskasvanud, töölehti ei saanud ja seetõttu saime aega rahulikult ringi vaadata.

Muide, lossil on ka Euroopa ainuke legaalne erasõjavägi. See koosneb ca 100 mehest. Kord aastas, mai viimasel nädalavahetusel, tuleb lossi ja sõjaväe praegune omanik, hertsog Atholl 12-s, oma praegusest elukohast, Lõuna-Aafrika Vabariigist kohale. Siis toimub suur sõjaväeparaad.
Sõjaväe ülesandeks on, lisaks torupillidega marssimisele, ka ihukaitse. Õiguse sõjaväge pidada olevatki hertsogi eelkäija saanud kunagi 19 sajandi keskel kuningannalt, kes paar korda seal lossis peatus ning ilmselt siis ihukaitsjate tööga väga rahule jäi.

Saame sõpradeks

Üks väga uhke ja õnnelik printsess

Blairi loss

Punahirved ignoreerivad meid täiega!

Puuhiiglased

Aiamaa

Perthi linnas skulptuure retsimas

Mere äärest leitud aarded

Teeme nüüd kõik hästi hirmsad näod pähe! Viimane õhtu mere ääres.

Parimates ja uhkemates euroopa, ammugi siis Sotimaa lossides, on ikka välja pandud ka mõni ükssarviku sarv. Ükssarvik on ju Sotimaa sümbol. Ka Blairi lossis oli päris mitu ükssarviku sarve. Üks oli isegi trepikäsipuuna kasutust leidnud.  Tegelikult on enamasti tegemist narvali ehk ükssarvvaala sarvega, mida osavad maadeavastajad kalli raha eest ükssarviku sarve pähe maha ärisid. Nii kahju vaestest mereloomadest, kes nende sarvede pärast maha notiti.

Grupp narvaleid ujumas, kõigil ükssarved peas.

Lossi ümbritsesid põlismetsad. Siin võis näha ikka väga suuri puid. Lisaks hirved, hobused, paabulinnud, koerad, veised, pardid ja kõik teised elukad.

Lossi aed olevat mingil ajal lohakile jäetud, kuid praegu on taas kõik korras ja ilus. Aedu oleme sellel reisil nii palju ja nii erinevaid näinud, et see aed meid enam südame põhjani ei vaimustanud. Aga oli ilus muidugi.

Õhtuks jõudsime lennujaama lähedale mere äärde, oma selle reisi viimasesse öömajja. Tegime mere ääres pikniku, leidsime kaldalt kõiksuguseid varandusi ja vaatasime päikeseloojangut.

Ja oligi see reis meil läbi.

Järgmine päev oli ainult kojusõit.