Kevadine minipuhkus Türgis mai 2025

Nädalane Türgi puhkus langes meile kaela täiesti selgest taevast. Anna-Liisal oli just tehtud viimane lõpueksam ja natuke üle nädala oli aega lõpuaktuseni. Minul oli just tehtud kuu lõpetamine kõikedes firmades ja kõik aruanded valmis. Ees ootas rahulikum osa kuust. Anna tuli mulle töö juurde koerale järgi ja vaatasime internetist last minute pakkumisi. Need olid Türki ootamatult heade hindadega. Heietasime niisama, et nii tore oleks minna ja nii oleks puhkust vaja... Kodus rääkisin sama juttu ka Tiidule, kes mainis, et miks te siis ei lähe. Tunni aja pärast, kui Tiit magama tuli, oli mul kohver juba pakitud ja järgmisel hommikul läkski sõiduks :)

Riia lennujaamas. Ma pole vist kunagi ise autoga siia sõitnud. Aga saime hakkama läbi Riia sõiduga ja auto parkimisega.

Hotell asus Antaliast umbes tunnise bussisõidu kaugusel, aga tõesti ei mäleta enam hotelli nime. Asukoht vist oli Beldibi ja 4 tärni hotell oli. Maksime oma kõik-hinnas puhkuse eest 340 eurot inimese kohta, mis on ikka väga väike summa. 

Hotell asus mere ääres teisel pool teed. Hea oli see, et hotelli territoorium läks mereni välja, meil oli oma rand ja ka õhtused meelelahutused ei toimunud mitte hotelli akende all, vaid mere ääres vabaõhu laval. Väga piinlik, aga me ei käinud mitte ühel õhtul enda meelt lahutamas. 

Suur osa seltskonnast oli venekeelne, aga hotell oli vist tavahindadega niipalju kallis, et rahvas oli normaalne. Eestlasi oli ka mitu seltskonda. 

Tasuta koktelid. Üks neist mittealkohoolne. Me vist rohkem ei võtnudki neid, kui selle ühe korra.

Meie hotelli paadisild. Mõnus rand oli ja vesi oli sama soe, kui meil suvel. Täitsa mõnus.

Mul oli arvuti kaasas ja ma tegin kaugtööd. See seadis meie liikumisele piirid.

Nädalavahetusel tegime ka ühe tripi, mis osutus väga toredaks. Käisime raftingul. Kunagi ammu, kui Kärt ja Maarja olid kaasas, käisime samuti Türgis raftingul, aga seekord oli tõesti lahe. Kahjuks ei saanud seal telefoni välja võtta, et mingeidki pilte teha. Tilkusime veest ja Anna lükati ühel hetkel lausa üle ääre jõkke. Pidime tiimitööd tegema ja teisi paate pritsima. Veesõda käis kogu päeva.

Lisaks raftingule oli tripil kavas veel köiega sõitmine, mis oli suht meh, aga ka lahtiste dziipidega mägedesse minek. Sellest viimasest ei oodanud ma midagi, aga see osutus üllatavalt lahedaks. 

Muusika keerati põhja ja kihutasime mööda mägiteid läbi väga ilusate vaadete ühe väga suure kanjoni juurde. Ikka paar tundi kulus meil selle peale, polnud mingi linnukese pärast sõit. Imeilus oli ja kuna me saime mägedes niipalju ringi rallida, siis jätsime ära plaani mõni päev veel eraldi dziibisafarile minna.

Ühel päeval käisime oma käe peal Antalyas. Kõndisime väga pikki maid, vaatasime vanalinna, lasime türklasel ennast poes ära moosida ja jõime türgi kohvi. Oli tore, aga seiklusrikas päev. Üksi ei oleks ma tagasisõidu bussipeatust mitte iial kätte leidnud! Aga no ma ei olnud õnneks üksi.

Antalya sadam

Vaade vanalinnale

Ootame mereandidest lõunasööki

Muidu aga vedelesime basseini ääres või mererannas, jalutasime küla vahel ja puhkasime. Mina muidugi töötasin varahommikul ja õhtul ja vajadusel päeval ikka ka. 

Nädala pärast koju sõites olime mõlemad Annaga täiesti välja puhanud. 

Kontsertreis Londonisse juuli 2025

 

Londonis olen nüüdseks käinud juba päris mitu korda. Isegi ei tea, mitu just. Seekord oli meil aga väga kindel põhjus, miks siia tulla. Nimelt toimus Billie Eilishil maailmaturnee ning Anna tahtis ilmtingimata sellest osa saada. Osad tema klassiõed käisid kontserdil Stokholmis, aga see toimus aprillis ja mulle see mõte ei meeldinud. Põhikooli lõpetamine peaks ju ikka tähtsam olema kui miski muu :). Vaatasime Kärdiga, et juulis on Londonis ka mõned kontserdid ja ostsimegi piletid ära. Kontserdile pidid minema Anna ja Kärt, mina plaanisin niisama kaasa minna. 

Seda, kui varakult me need piletid pidime ära ostma, näitab see, et Kärt, suur kontserdile mineja, sai päev enne meie reisi endale beebi:)  Piletite ostmise ajal ei olnud sellest õrna plaanigi. 

Kuna Kärdi plaanid totaalselt muutusid, siis kohanesime meiegi- kontserdile läksin Kärdi asemel mina ja kolmandaks kompanjoniks tuli kaasa Krista.  

Võtsime seekord Londonit hästi lebolt, kuna kohustuslikud vaatamisväärsused on enamuses juba nähtud. Pargid ja tuvid olid üheks märksõnaks.

Hakkasin seda postitust nüüd hilissügisel tagantjärele kirjutama selle mõttega, et natukegi meelde jätta, mida me siis üldse tegime :)

Esimesel päeval külastasime kahte kunstimuuseumi. Need asusid praktiliselt kõrvuti ja meeldisid meile kõigile mõlemad.  Jalutasime läbi Hyde pargi, pidasime seal ka väikese pikniku ning jõudsimegi pargi kirdeservas asuvatesse muuseumitesse. Esmalt Moco muuseum ehk moodsa kunsti muuseum. Mulle tõesti väga meeldis. Üks huvitav ajutine näitus oli seal Robbie Williamsilt. Ma üldse ei teadnud, et ta on ka täiesti tõsiseltvõetav ja väga vaimukas kunstnik. Aga muidu oli väljas kogu moodsa aja kunstnike paremik. Oli, mida uudistada!

Fragment minu lemmikult Murakamilt

Kohe Moco kõrval oli Frameless Immersive Art Experience. Viimasel ajal on sellised maalide sisse minemised või digitaalsed kunstid vist maailmas väga popiks muutunud. Igal juhul oli seal maailma populaarsemad maalid erinevatest stiilidest interaktiivseteks muudetud. Istusime erinevate stiilide ruumides ikka päris pikalt ja tõesti tore oli. Erinevate kunstivoolude tippteosed olid korjatud eri ruumidesse ja erinevalt videotehniliselt lahendatud. Kuna aluseks võetud maalid olid tõesti tippude tipud ja isegi mulle tuntud, siis ostsin lausa muuseumit tutvustava raamatu, et enda ja pereliikmete silmaringi avardada ja kinnistada :)

Impressionistlik maal võtab ilmet

Anna keset kunsti

Kui muuseumidega lõpuks ühele poole saime, siis külastasime samas lähikonnas olevat Mercato Mayfairi trendikat turgu. See on seatud sisse endises vitraazidega pühakojas. Nüüd on seal toidukioskid, söögikohad ja ka veinikeldrid. See on kah vist trendikas mujal maailmas, et kirikuid uutes rollides kasutada. Kunagi Saksamaal nägime kirikut, kus sees oli kaubamaja. Nüüd siis turg. Meie siin Eestis suhtume sellisesse asja ettevaatusega, pigem ei kasuta elamuks või muuks (kuigi nõuka ajal oli EPA võimla küll endises kirikus ja nüüd on see võimla jälle kirikuks tagasi moondunud)

Õhtu eel külastasime kariibi linnaosa Brixtonit. Olen juba mitmel reisil tahtnud sinna minna, aga siiani polnud sattunud. See tundus selline hipster piirkond olema. Õhtul väga mõnusa vaibiga, aga
ööbima ehk ei tahaks päris sinnakanti jääda. Sõime seal õhtust ja  vahtisime niisama pisut ringi.

Teine päev oli tähtis päev. Kuna Billie kontserdile läksime mina ja Anna, siis Krista orgunnis endale Tina Turneri muusikali ja jäi õnneks sellega väga rahule. 

Hommikuspoolikul otsustasime taas külastada meie lemmikut Battersead. Seekord tegime aga läbi ka kogu ekskursiooni ja vaatasime ümbruskonda ka elektrijaama korstna otsast. Ekskursioon oli päris kallis, aga minu meelest tasus küll minna. Ikka päris palju rohkem sai selle paiga ja sealtkaudu ka kogu Londoni ajaloost teada.

Battersea aiandus- minu lemmik

Meie kontsert toimus O2 arenal. See asub Londonist Greenwichi suunal. Läksime sinnakanti varakult valmis, sest Annal oli toimetusi.

Ma ei ole kuigivõrd Billie Eilishi fänn, aga see kontsert oli mulle vägagi silmiavav kogemus. Ütleme nii, et tundsin ennast nagu mingi igand, kes ei tea midagi kommetest ja tavadest.

Minu vananenud ettekujutus kontserdist on selline, et lähed sinna kohale, kuuled uusi laule, need kas meeldivad või ei meeldi ja siis lähed koju tagasi. Aga mitte enam...

Esmalt pead sa välja nägema nagu su iidol. Juba enne kontserdit oli söögikohtades ja tänavatel kaugelt näha, kes on kontserdile teel. Kõik need pisikesed pearätikesed ja laiad T-särgid... Jumestus peab olema korralik.

Teiseks- sa mõistagi tead täpselt, mida ja mis järjekorras lauldakse. Praktiliselt kogu saal (umbes  20 tuhat inimest) seisis kogu kontserdiaja ja huilgas kõiki laule kaasa. Ma tundsin ennast üsna eksinuna seal.

Viimane lihv jumestusele

Tehtud. Nüüd veel riided vahetada :)

Kokkuvõttes oli kontsert ikkagi väga vahva ja suur elamus meile mõlemale (küll erinevatel põhjustel)

Meie hotelli lähedal oli ka üks salabaar (vt. mõiste Speakeasy). Mina ei olnud mõistagi ei sellest mõistest ega salabaaridest midagi kuulnud, enne kui Kärt ja Karl mind valgustasid. Tänu sellele me baari külastuse ka ette võtsime. Väikesel kõrvaltänaval asus üks ilmetu uks, millel oli silt ... detektiivibüroo ja kõrval oli kellanupp. Helistasime kella ja küsiti, et kes ja mis asjus. Selgitasime, et vajame detektiivi ja saime sisse. Keldrikorrusel oli väike toake, kus laua taga istus üks mees. Mõtlesime välja legendi, et meie lähedane on röövitud ning nõutakse lunaraha. Nüüd palume detektiivi abi. Lõpuks peale vestlust avanes üks raamaturiiul ning selle taga oli väike hubane kokteilibaar. Kõik kokteilid menüüs olid mõne kuulsa kurjategija nimega. Baarmanid ja detektiivid olid stiilsed ja püsisid rollis külastuse lõpuni. Vahva kogemus!

Järgmine päev oli meil plaanis ABBA kontsert. Aga alles õhtul. Külastasime Borough ja Leadhalli turgu ja täiesti ootamatult sattusime ka Sky Gardenisse uuesti. Nipp suurlinnas on jõuda turismikohtadesse varakult, enne kl 10. 

Eine pargis. Toidupoodides olid müügil vägagi soodsad komplekseined. Mingi salat või võileib või muu sarnane roog, pakike snäkke ja jook. Kõiki kolme oli valida väga suure valiku hulgast.

Otsustasime teha ka väikese laevareisi mööda jõge Greenwichi. Seekord sattusime giidiga laevale. Muuhulgas saime teada, mida tähendab sõna wharf. Kusjuures, kui ma seda sõna guugeldan, siis ei lähe see giidi jutuga kokku. Seega ma ei ütle, mida giid selle sõna tähenduse kohta rääkis :)

Vaade Greenwichist. Taamal paistavad ka Battersea korstnad.

Siin see meridiaan ongi, kust maakera pooleks läheb.

Bubis

Kontserdil ei tohtinud mõistagi pildistada, nii et see on Abba Voyage kontseri ainus pilt. Poes mõistagi, ma ju ometi ei ostaks endale sellist lehvikut :)

Abba kontsert oli taas kord mulle elamus. Mõistagi olid paljud riides ABBA stiilis, aga siiski mitte nii paljud, kui Billie kontserdil. Aga elamus oli mulle see, kuidas ABBA liikmetest loodud hologrammid olid absoluutselt elutruud. Me olime täitsa lava ees, aga mina oleksin küll uskunud, et tegu on päris inimestega. Nad käisid isegi riideid vahetamas aeg-ajalt! Minu meelest ei ole enam mingit vajadust päris inimestel lavale minna ja näiteks Billie Eilishit nägin ma hoopis kaugemalt. Ta oleks vabalt võinud kodus olla ja enda asemel hologrammi saata. Äkki tegigi nii!! Mitte midagi ei või tänapäeval enam uskuda, seda ma ütlen!

Mida me veel tegime? Viimasel päeval oli meil eelbroneeritud tuur Londoni kuninglikku ooperi-ja balletiteatrisse. Oli jälle väga huvitav ja nägime kõvasti rohkem, kui tavaline teatrikülaline. Lisaks veel huvitavad jutud ja kommentaarid meie giidilt. Saime muuhulgas teada ka saali parimad ja halvimad kohad ooperi kuulamiseks. Halvim kusjuures oli kuninglik looz.

Kohe meie hotelli taga oli ka üks kohalik surnuaed. Ei olnud võimalik, et me seda ei külasta. Surnuaed oli ilus, natuke metsik ja kohati hooletusse jäetud, aga seda võluvam. 

Kuna meie lennuk koju läks varahommikul, siis võtsime viimaseks ööks hotelli lennujaama kõrval. Mõtlesime, et läheme sinna natuke varem kohale, naudime luksust ja läheme varem magama. London oli aga nii ligitõmbav, et me ei saanud ega saanud sealt minema. Lõpuks jõudsime oma hotellituppa alles kell 2 öösel ja saime täpselt 2 tundi magada. Londonis aga jäi veel palju kohti nägemata ja tegemata. Ilmselgelt satume siia veel.

Aitäh vahvale reisiseltskonnale!