Täna on minu sünnipäev ja mitte lihtsalt. 50 on siiski suur juubel.
Ma mäletan, kui varsti peale keskkooli lõpetamist oli vilistlaste kokkutulek. Igale klassile oma laud võimlas, nagu ikka kombeks. Meie kõrval oli mingi neljakümneste laud ja mul on millegi pärast siiamaani selgelt meeles, kuidas ma neid vaatasin ja mõtlesin, et näe, nii vanad ja ikka veel nii lustlikud. No 50sed tundusid siis üldse sama hästi kui ürgajast pärit. Hullem veel- kui Tiit sai 23, siis tundus ta mulle küllaltki raugaealine ja ma mäletan selgelt, kuidas ma oma kursusevenna kohta omaette mõtlesin, et kas tõesti veel nii vanas eas on ka veel mõtet õppida ja koolis käia. Nojah, eks ma ise olin siis ka 19 ja praegu vaadates, et täitsa loll.
Keegi ei tea ju, mis ees ootab, aga praegu on mul küll tunne, et ma olen üliväga õnnelik. Tegelikult ka, ma mõtlen iga päev, et issand kui tore päev täna on ja elu on nii ilus.
Mida siis endale soovida. Et kõik ilus kestaks, et minu kallistel inimestel läheks kõik kõige paremal moel, et saaks palju reisida, et ei kaoks veel võime lahti lasta ja muutuda. Ja et muutused, mis ees on, oleks ikka veel paremuse poole. Ahne olen, nagu näha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar