Pealinnas

Võtsime perega ette nädalalõpu Tallinnas. Minu meelest on Tallinn just parajasti nii kaugel, et ühe päevaga ei jõua seal suurt midagi ära näha. Või kui jõuabki, siis on koguaeg kiirus kuklas tiksumas. Seetõttu oleme ikka teinekord teinud kahepäevaseid trette. Nii ka seekord. Kuna kohale sõitsime rongiga, siis saime endale lubada ööbimist lausa vanalinnas. Ja selgus, et ma, täiesti kogemata, olin broneerinud hosteli just Tiidu lemmikbubi- Karja Keldri kõrvaluksest.
Mida põnevat siis seekord plaanis oli. Meie Tiiduga käisime "Novembrit" vaatamas. Hea film oli, aga isegi rohkem masendav kui "Rehepapi" raamat ise oligi. Ma ei ole kunagi aru saanud, kui räägitakse, et Kivirähk kirjutab lõbusaid raamatuid. Minu meelest on "Rehepapp" väga masendav ja "Mees, kes teadis ussisõnu", no sellest ma üldse ei räägigi. Aga väga head raamatud on nad ometi.
Õhtul kõndisime mööda vanalinna. Külm ilm ei soosinud ka väga logelemist, nii et saime kõndides ikka naha soojaks. Toompea ja kõik ilusamad vaated said üle vaadatud, telefon luges ligi 20 tuhat sammu õhtuks kokku. Meie erikirg, kirikud, sai ka seekord rahuldatud :)
Muuseumitest olid meil plaanis Tarbekunsti ja disainimuuseum ning Tervishoiumuuseum.
Tervishoiumuuseumi olime tegelikult väga ammu plaaninud minna, aga oleme ta alati nagu magustoidu järgmiseks korraks jätnud. Jäime üliväga rahule ja palju jäi veel vaatamata. Tuleb kindlasti veel tagasi tulla. Seal oli ka ajutine näitus surmast ja ka see oli väga põnev. Üldse peab ütlema, et eesti muuseumid on ikka väga pika sammu edasi astunud ja ei jää enam varsti millegagi parimatest maha. Iga kord, kui käime, saame elamuse :)
Nädalavahetuse ilusaim hetk oli pühapäeva hommik, kui me hostelist välja astusime. Linn oli alles tühi, õhk oli nii värske, vanalinn oli imeilus. Täiesti selline tunne oli, nagu oleks kusagil vanas euroopas ja kodunt väga kaugel. Ilmselt sellepärast, et just euroopas me ju olimegi.

Algas kukeaasta. Selle puhul on väljas jääskulptuur kukest