Lissabon 5.päev- päev Lissabonis

 

Meie reisiseltskond. Mina pildistan

See on pilt roosalt tänavalt. Ühel tänavalõigul oli asfalt roosaks värvitud. See oli siis kogu Lissaboni kõige kuumem peokoht. Meie kõndisime sealt päeval läbi, aga pidu oli juba hoogu kogumas.

Lissabonis toimus 1755 aasta 1.novembril suur maavärin. See on sündmus, milleni jõutakse iga teemaga. 1.november oli laupäev. Oli hommik, kell oli 9.40 ja linnas oli suur usupüha- kõigi pühakute päev. See tähendas seda, et sel ajal toimusid kõigis linna kirikutes missad ja valdav osa inimestest oli sinna kogunenud. Need, kes kirikusse ei läinud, valmistasid kodus pidusööki. Maavärin oli väga tugev, arvatavasti vähemalt 7,7 magnituudi. Selle käigus langesid kokku enamus hooneid linnas, sealhulgas ka rahvast täis kirikud. 

Ellujäänud kogunesid lagedatele aladele, eelkõige sadamasse. 40 minutit peale maavärinat ründas linna tsunami. Tsunami tuli kolme suure lainena ja pühkis minema suure osa varemetest ja veel alles jäänud linnast. Kõigele krooniks süttis linnas tohutu tulekahju, sest kirikutes põlesid küünlad ja ka kodudes olid piduroogade valmistamiseks kõikjal tuled. Tulekahju arenes lausa tuletormiks, mis möllas linnas tunde ja lämmatas inimesi isegi kuni 30 meetri kaugusel leegist.

See tohutu õnnetus muutis Lissabonis kõike. Esiteks- klassikalist vanalinna jäi alles ainult üks väike osa. Kogu muu Lissabon on laiade ja sümmeetriliste tänavatega, mis rajati peale maavärinat. Rahvas oli mõistagi shokis, sest see oli aeg, kui inimesed olid tõesti usklikud ja õnnetust just usupüha ajal võeti tõsise jumala karistusena. Muuhulgas viis see õnnetus ka kaasaegse seismoloogia ja maavärinatehnika sünnini.

Meie külastasime sellele õnnetusele pühendatud maavärina muuseumi. Seal käidi kogu see teema põhjalikult läbi. Huvitavad olid maavärina toad, kus sai tunnetada erinevaid suuri maailmas olnud maavärinaid. Muuseumi highlight oli võimalus ise läbi elada see 1.novembri päev. Esmalt läksime selle ajastu tänavale, et eluoluga tutvuda. Lõpuks läksime missale, mille käigus siis maavärin algas ja lõpuks kirik meie ümber kokku varises.  Hiljem saime veel otsustada, kuidas õnnetuse tagajärgedega tegelda. Igaüks sai oma variandi pakkuda ja siis võrrelda, et kuidas tegelikult tehti. No näiteks- kõikjal oli tohutult surnuid. Mida teha- kas matta nad ükshaaval ja korraldada kõigile kiriklik ärasaatmine, mis selle aja inimestele oli ülioluline. Või matta nad kiirelt ühishaudadesse, et linnas ei hakkaks levima haigused. Kas kulutada aega ja ressursse, et rajada palvetamiskohti, mis jällegi selle aja inimestele olid olulised või rajada eelkõige eluasemeid, sest talv oli tulekul. Kas lasta inimestel linnast lahkuda või hoida neid seal kinni, et oleks tööjõudu. Küsimusi oli tegelikult palju, aga tundub, et tehti kokkuvõttes ikkagi õigeid otsuseid, sest linn ehitati uuesti üles ja elu läks edasi. Seda maavärina muuseumi ma soovitan, eriti kui on kaasas lapsed.

Lissaboni suurim hitt ja populaarseim suveniir on sardiinikonserv. On täiesti müstiline, kuidas nii tavalist asja on osatud nii tugevalt turundada. Pean tunnistama, et ka meie ostsime paar karpi neid kalu, aga tavalisest toidupoest kordades odavama hinnaga. Ja kõige hullem on see, et need karbid on meil siiamaani kodus külmkapis avamata kujul.

Kõik sardiine täis, võta millist tahad.

Lissaboni üks nö.vaatamisväärsus on vanaaegne tramm. See tramm ongi mõeldud turistidele ja sõidab sisuliselt kogu linna läbi nagu ekskursioonitramm. 

Ma ei tea, miks ma siin nii lihtsameelne välja näen

Igal juhul ootasime ära päris pika järjekorra ja tegime kah selle trammiga ringi ära. Kuumas linnas on teinekord nii mõnus jalgu puhata ja lasta ennast ringi vedada.