Ilmad olid kuumad ja meie reisiseltskonnas kogus aina enam jõudu soov veeta päev ookeani ääres. Valisime koha, kus oli väidetavalt palju surfikoolitusi.
Meie kambast olid lõpuks surfihuvilised Kärt ja Anna-Liisa. Nemad võtsid kolme tunnise surfikoolituse, meie teised lebasime niisama rannas.
Seekord oli rand igas mõttes toredam kui Cascais. Olid sellised mõnusad lained, mitte päris hirmuäratavad, aga ikkagi surfamiseks sobivad.
Kärt ja Anna said esmalt kaldal põhjaliku koolituse ja siis, kui ma enam ei arvanudki, et nad üldse vette ka lähevad, nad sinna ikka lõpuks läksid. Selgus, et surfamine on ikka palju raskem, kui kaldal tundub. Õpetaja abiga said nad mõlemad ikkagi mitu korda lauale püsti ja lainel sõita. Nende jutu järgi sõitis laud lainel ikka väga kiiresti.
Muidu mõnulesime rannaliival ja hüppasime lainetes. Õnneks olid meil kõigil ju uued rannariided võtta! Ookean oli seekord tüki maad soojem kui Cascais. Jäime kõik päevaga väga rahule. Mere ääres on alati nii tore ja ookeani ääres on toredam veel.
 |
| Kuiv trenn |
 |
| Riided anti koolitajate poolt ja need ei ole mitte ainult sooja mõttes pikkade käiste ja säärtega, vaid kaitsevad ka kriimustuste eest. |
 |
| Seal Tiidu taga lainetes meie vahvad surfarid oma laudade ja lainetega võitlevad. Algajate lauad on suuremad kui edasijõudnutel ja laualt kukkudes tuleb väga hoolikas olla, et see suur laud ei vigastaks. Vees oled nagu pesumasinas koos oma juraka lauaga ja viga saada on päris reaalne oht. Õnneks õpetati neid enne kaldal, kuidas oma pead ja nägu kaitsta. Veest välja tulid mõlemad igal juhul tervetena. |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar