Maroko 6 päev- linnapäev

 Täna ei olnud meil kella pealt tarvis kusagile minna. Otsustasime aga, et see ei lähe mitte ja bronnisime endile vähemalt õhtuks hammami. Seekord ei olnud tegu mingi linnasaunaga, vaid edeva SPA-ga Marrakeshis on päris palju väga privaatseid ja korralikke SPA-sid. Ühte sellisesse me broneeringu tegimegi.  Et õhtuni oli igal juhul aega, siis päeva veetsime turgudel jalutades, külastasime (ja enne seda otsisime) ühte kiidetud fotomuuseumi ning endist koraani kooli 14.st sajandist. 

Siinmail ei sõida mitte tuk-tukid, vaid hoopis tok-tokid

Koraanikooli õuel. Ben Youssef Medersa on selle koha nimi. Väga ilus ja huvitav oli, kindlalt soovitan minna.

Õpilaste magamistuba? Seal üleval!

Fotomuuseumist meil pilte ei ole ja Heritage SPA-st samuti mitte. SPA elamus oli väga einev võrreldes esimese SPA-ga, kuigi põhimõtteliselt toimus sama protseduur. Kõigepealt määritakse klient musta seebiga sisse, siis ta soojeneb kuumadel kividel. Peale soojenemist tuleb pesija, kes tõesti väga tugevasti kareda kindaga kogu keha üle hõõrub. Ja hõõrub ikka nii, et nahk koorub suurte rullidena. Kui lõpuks kogu keha õhetab, siis loputatakse sind sooja veega puhtaks, määritakse mingi savimaskiga ning jäetakse jälle soojadele kividele hauduma. Lõpuks pestakse klient puhtaks, sealhulgas ka pea ning järgneb kõige mõnusam osa- massaaz argaaniaõliga. Siin olid massöörid ja pesijad väga profid ja tegid oma tööd tõesti nauditavalt. SPA oli ka väga väike ja privaatne ja ega me teisi kliente ei näinudki. Tõesti mõnus lõpp oli see kogu reisile. Järgmisel päeval sõitsime ja sõitsime ja sõitsime ja lõpuks jõudsimegi koju. Reis oli küll päevades täitsa lühike, aga meie jäime küll igati rahule! 

Maroko 5 päev- Atlase mäed

 Tänase päeva tripp oli Atlase mäed, väike matk mägedes koskede juurde  ja kaamelitega sõit. Atlase mäestik on Marrakeshist ainult 60 kilomeetri kaugusel. Seal asub põhja-Aafrika kõrgeim tipp, näeb lund ja on isegi suusakeskus. 

Meie giid oli ise sealtkandist pärit ja seekord jäime oma giidiga tõesti väga rahule. Saime palju teada kohalike elust-olust ja oskasime tänu talle paljusid asju märgata. 

Väike linnake mägedes.

Taamal tüüpiline elumaja. Eespool on mitte just väga õnnestunud pilt eeslite parklast. Eesel on siin tavapärane sõiduvahend. Meie reisi päeval oli parajasti turupäev. Turg toimub kord nädalas ja sealt soetatakse siis kogu nädalaks vajalik toidukraam. Inimesed tulid igalt poolt mägedest oma eeslitega, parkisid eeslid siis siia väljale ja edasi läks sõit juba bussiga. Õhtul toidukraamiga siis tagurpidi tagasi. Pildil pole väga näha, aga neid eesleid oli seal üle kümne.

Kaamelisõiduks valmis!

Mina tahtsin endale kogu karja ainukest valget kaamelit, kes oli teistest ka natuke suurem. Siin mu nunnuke lebab :)

Minu kauni kaameli ees on Anna ja tema ees omakorda Tiit.

Kerge eine mägede taustal. Siin pakutakse koogile õli, mett ja veel ühte huvitavat segu, mis koosneb õlist, meest ja mandlijahust. Päris hea segu oli, ostsime pisikese purgikese kaasagi!

Üks, mis berberitel on kindlasti uhkem kui meil, on pruut oma pulmapäeval. Siin kantakse pruuti pildil äärest nähtava istmega ringi ja pruut vahetab päeva jooksul vähemalt seitse korda kleiti. Iga kleidi juurde käib ka eraldi soeng ja jumestus. Vot on pulmapäev!

Siin need kosed ongi. Meile ei ole need just erilised vaatamisväärsused, aga tuleb arvestada seda, et siinmaal on vesi kulla hinnaga. Voolavaid jõgesid praktiliselt ei ole üldse Marokos ja siin Atlase mäestikus on viimased neli aastat olnud nii suur põud, et vihma pole praktiliselt üldse sadanud. Kohalikud elanikud, kes muidu elatuvad põllumajandusest, on nüüd püsti hädas. Mehed käivad linnades tööl ja saadavad oma teenistuse perele mägedes. Naistel, kellel mehi ei ole, jääbki siis üle argaaniaõli toota arhailisel moel.

Tagine. See on muide ühe inimese ports!

Õhtul käisime Marrakeshis hoopis teistsuguse vaibiga piirkonnas- M Avenüül. Siin oli tunne, nagu ei olekski Aafrikas. Kõik fäänsid hotellid ja tippbrändide poed olid reas. Põhimõtteliselt võib selliseid piirkondi kohata kogu maailma linnades. Veinid ja gurmeetoidud olid märgatavalt kallimad kui meil, marokolase jaoks ilmselt täiesti ulmeliste hindadega. Aga igale ühele midagi :), küllap on ka siinsetele kaupadele tarbijad olemas.

Maroko 4.päev- Majorelle aed

 Majorelle aed oli meie tänase päeva põhiline sihtkoht. Sinna tuleb pilet ette bronnida. Meie tegime bronni kohalejõudmise õhtul ja nüüd- neljandal päeval avanes alles võimalus aeda  pääseda. 

Aia lõi üks prantsuse kunstnik Jacques Majorelle 19 sajandi algupoolel. Majorelle oli tegelikult mitte aednik, vaid maalikunstnik ja seda on aiast ka igal sammul näha. Majorelle sinine, mida aias on palju kasutatud, on selle nimega lausa patendeeritud.

Kahjuks lahutas Majorelle 1950 aastal oma abielu ja oli sunnitud aia maha müüma. Aed jäi hooletusse.

1980-ndatel sattusid Marakeshi moekunstnik Yves Saint-Laurent ja tema kaaslane. Nad ostsid aia ära ja lasid selle taastada. Peale YSL surma on aed antud üle YSL sihtasutusele, kes aeda hooldab. Nüüd on aed ka avalikkusele avatud ja näeb suurepärane välja.

Lisaks aiale ja väikesele villale külastasime ka samas asuvat berberi muuseumi ning YSL muuseumi.

Mina olin tõesti täiesti vaimustuses eriti aiast, aga YSL muuseumist ka. Ma tean, et neid aia pilte on siin kaugelt rohkem kui tarvis, aga no tõesti oli ilus ja minu meelest tõesti nagu taimedega tehtud maalid.

Berberi muuseum

Õhtul käisime hammamis. Tegu oli lihtsat sorti linnasaunaga Hammam Mouassine. Mehed sisenesid ühest uksest ja naised teisest. Meid Annaga pesti igal juhul põhjalikult puhtaks ja erilist luksust tõesti ei olnud. Võtsime pisikeseks luksuseks siiski ka massaazid. Mina soovitan seda hammami külastada küll ja internetis soovitavad seda paljud, et juhul, kui tahta just kohalikku koloriiti ja autentset elamust.

Õhtu lõpuks veel väike nupuke nimede hääldusest. Mind kutsutakse siis kindlalt Käze`ks ja sellele nimele ma ka reageerin. Käisime aga Starbucksis ja seal küsiti, kellele tellimus läheb. Hajameelselt ütlesin oma tavalise nime Kaja ja palun väga, mis topsiku peale kirjutati- minu uus nimi Hhaya :)

See kassike hüppas sealsamas Starbucksis esialgu Tiidule õlale ja ronis siis Anna sülle magama :)

Maroko -3 päev. Essouira

 Tänasel päeval oli meil plaan külastada ookeaniäärset linna Essouira. Sinna võib minna ühistranspodiga, aga ostetud tripp on mugavam ja pole kallim ka. Seega- meie läksime väikese mikrobussiga koos mõnede teiste erinevast rahvusest turistiga. Marrakesh on selles mõttes tore koht, et tundub, et sinna ei tehta paketiturismi. Seega ei ole ka suuri ekskursioonibusse, suuri kombinaathotelle ega muidu massiturismi. On meiesugused üksikreisija ja see on tore. 

Essouirasse sõitsime läbi kivikõrbe umbes 3 tundi. Teel nägime pisut ka kohaliku rahva elu-olu. Tiit märkas siinset ürgaegset autoparki, mina seda väga tähele ei osanud panna. Majad näevad neil välja nagu ilma katusteta poollagunenud müürid. Ometi nad seal sees elavad ja küllap pakuvad need ikkagi kaitset suvise kuumuse ja talvise külma vastu.  Pinnas tundus olevad savi ja kivid ja ilma kastmata ei kasva siin mitte midagi. Nägime lapsi üle tühermaade kooli poole kõndimas, nii et elu siin poolkõbes ikka käib.

Üks kassike. Kui Anna-Liisa oma telefonis tehtud pildid annaks, siis saaksin kassi piltidega sisustada terve aasta. Kasse on Marokos tõesti väga palju. Kohalikud tunduvad neist väga hoolivat. Väga palju oli näha, et tänavakassidele on pandud konservi või krõbinaid ja juua. Näiteks sõitsime tripil ja tegime suvalises bensukas peatuse. Seal askeldas ka üks kohalik kass. Meie giid ostis nagu muuseas sealtsamast ühe kassikonservi, pani selle kassile välja ja lisaks oma joogipudelist topsi täie vett. Nii armas minu meelest. Kohalikud kassid näevad head välja ka, pole liiga kõhnad või rääbakad.

Päikesetõus kõrbes

Argaaniõli tegemise kommuun. Ma ei tea, kas see on tõesti turistidele tehtud sõu või käib argaaniõli tegemine tõesti nii ürgsel viisil. Väidetavalt ei leia kohalikud naised tööd maal ja kui nad on lesed või lahutatud ja mees neid ülal ei pea, siis on üks väheseid võimalusi teenistust leida töö argaaniõli kommuunis. Siin pildil see kommuun siis töötab. Üks naine koksib suuema kivi peal väiksemaga argaani seemneid kestadest välja, teine toksib need seemned veel pooleks. Kolmas jahvatab nagu vaeselapse käsikiviga seemnepoolikud pastaks. Neljas lisab saadud pastale vett ja solgerdab kätega saadud olluses paar tundi, kuni lõpuks õli eraldub. Pole nürimat tööd!
Tegelikult nägime linnas ikka mingil määral mehhaniseerimist ka, näiteks see õnnetu käsikivi oli mootori saanud ja liikus ise.

Essouira

Essouira on suur sadamalinn. Paljuski tullaksegi siia ookeani ja mereandide pärast. Turg oli otse sadamas lahti löödud. Tagapool olid suured kalalaevad oma saagiga ja eespool müüdi kalu ka väikeostjatele. 

Värsked austrid otse merest. Väga head olid!

Kui neid kalalette vaadata, siis ei julge hästi ujuma minnagi. Tegelikult vesi oli selline, nagu meil juunis. Külm, aga ujutav. Tiit ujus, meie Annaga mitte.

Tagasi Marrakeshis. Tere tulemast luusima vanalinna äärealade inimtühadele tupiktänavatele. Ohutunnet ei tekkinud kordagi, kuidagi väga turvaline oli.