Marokos käisime jõulude ja uue aasta vahel kolmekesi- mina, Tiit ja Anna-Liisa. Kui meil siin oli ilm jõulune, siis Marrakechis oli mõnus dressipluusi ilm. Esimene päev kulus, nagu ikka, kergeks sisseelamiseks. Otsisime kätte oma riadi, bronnisime mõned veel puuduvad tripid ja tutvusime oma lähiümbrusega. Riad on siseõuega linnamaja. Vanalinnas vist sisuliselt ainult riadid ongi. Väljast näeb see välja nagu pisike kindlus- ilma akendeta müür ja võimsate lukkudega värav. Seest aga võivad riadid olla vägagi uhked. Riad koosneb reeglina nelinurksest lahtise siseõuega hoonest, mis on päris kõrge. Meie riad näiteks oli nelja korruseline. Söömine toimub alati katusel, nii et saime hommikuti ronida omajagu.
Siin kultuuris ei ole kombeks oma rikkusega uhkeldada, sest keegi võib sulle kurja silma peale panna. Seetõttu jääbki vanalinnas jalutades suhteliselt rääbakas tunne, aga pilt muutub, kui õnnestub mõne riadi väravast sisse piiluda.
 |
| Esimene õhtusöök. Marrakeshi vanalinna keskel on suur väljak, kus käib tõeline mürgel ükskõik mis kellaajal. Mürgel on õige sõna selle kohta, sest muuhulgas esinevad seal läbisegi kohalikud muusikud, kes kõik läbisegi trumme taovad. Lisa sellele maotaltsutajad, ahvidega veiderdajad, tohutu rahvahulk, mille vahel saalivad mootorrattad, rollerid ja kärumehed. Ilmselt on platsis ka taskuvargad ja muud sulid. Hästi väsitav koht minu jaoks. Näiteks väideti, et sulle võidakse madu õlale panna ja selleks, et see ära võetaks, tuleb siis maksta. Maod olid muidu kobrad, mitte mingid leebed boad. Meie põgenesime sellest lärmist väljaku äärde söögikohta. Siin oli vaiksem ja sai seda melu rahulikust kaugusest uudistada. |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar