9. päev- Lahkume Sveitsist. Luzern ja Liechenstein

 Täna lahkume Sveitsist. Sõitsime taas üle koleda kuru. Päevavalges ja mägedega juba harjunult polnud asi sugugi nii hirmus kui tulles.

Tänase päeva plaan on Sveitsi linn Luzern. Luzern on ilus armas linnake, mis on tuntud oma keskaegsete ehitiste ja viltuste sildade poolest. Sillad on viltu siis jõe suhtes, nagu oleks liiga pikk sild diagonaalselt liiga kitsale jõele pressitud. Et ikka pikem ja ilusam see sild teha :)

650 aastat vanad sillad on katusega kaetud ja puust. 1993 aastal puhkes ühel sillal tulekahju, mille süütajat pole tänaseni leitud. Silla katusealune on kaunistatud paljude maalidega, mis jutustavad linna ajaloost ja tema kaitsepühaku elust ja surmast. Jube kaotus ikka, kui osa sellest mingi nõmediku tõttu nüüd põlenud on.

Luzern on kena, aga pisem kui Genf. Hästi palju kasutatakse siinkandis seinamaalinguid.

Linnamaja. Maalitud, nagu kombeks.

Linna ümbritses linnamüür, millel me samuti käisime ja mis oli väga vahva. Igal juhul meie poolt on küll kõigile soovitus, et kui sealkandis olla, siis Luzerni tasub igal juhul sisse keerata.

Õhtuks pidime jõudma juba Saksamaale, kus meil järgmisel hommikul oli broneeritud Neuschwansteini ekskursioon.

Teel sinna sõitsime läbi ka Liechtensteinist ja Anna sai endale uue riigi kirja. Vaatasime seal lossi juures pisut ringi, aga kuna lossis elatakse, siis me sinna sisse ei pressinud.

Tegelikult on meil kogu selle reisi aja olnud pidevalt tunne, et tahaks rohkem aega ringi vaatamiseks, sest niipalju ilusaid kohti lipsab autoaknast mööda. See maanurk- Sveitsi-Austria-Lõuna-Saksamaa on looduslikult väga-väga ilus. Siin võiks lihtsalt niisama nädalase puhkuse veeta, natuke ringi sõita ja matkata. Aga ees on kogu aeg ka palju toredaid kohti. ja kõiki neid tahaks ju pikalt nautida.

Aastaid tagasi käisime perega sarnasel reisil. Siis olid Kärt ja Maarja alles väikesed. Sveitsis peatusime tookord väga lühidalt. Kämpingupidaja imestas, et te sõidate Sveitsi ja olete siis siin ainult ühe päeva- mis teil viga on! See jäi mulle kuidagi meelde ja kripeldama ja oli ka üheks põhjuseks, miks me seekord just Sveitsis nii pikalt olime. Kui kunagi pensionile läheme, siis oleme igal pool pikalt. Vast.

See on üks kirik ühes kohas. Tiit tahtis kindlasti seda näha ja nii me seal ka ära käisime. Aga mis kirik ja kus kohas- enam ei mäleta. Ilm oli soe ja lehmad karjamaal olid armsad, see on mul meeles. Nii juhtub, kui kohe asju kirja ei pane.

Tegime pisikese peatuse ühes linnakeses, mille nime ma enam ei mäleta. Selles linnas olid majade maalijad eriti hoogu sattunud. Küll muinasjuttudest tuttavaid tegelasi, küll puuduvaid karniise, küll lilli- loomi- inimesi. Lõuna-Saksamaa oma parimas vormis.

Õhtust sõime juba Saksamaal ja nautisime üle mitme päeva meile rohkem taskukohaseid hindu. Ja ööbisime ka täitsa ilusas hotellis, polnud keldris ega midagi!

Keedetud munad nendele, kes ei viitsi neid ise värvida, aga tahaks laua peale ikka väikest elevust tuua. Saksamaa.