Salakaval mägi, Inverness ja Nessi koletis

Järgmisel hommikul oli ilm nii ja naa. Pilves oli, aga otseselt ei sadanud. Eelmisel õhtul oli meie tarkade kogu õlle kõrvale mitmeid brošüüre uurinud ja tegevuskava oli paigas.

Sotimaal olevat kokku 7 mäesuusakeskust. Üks neist polnud sugugi kaugel meie ööbimiskohast. Sestap sündiski plaan minna sinna keskusesse, sõita mägirongiga, mis seal liikus, üles ja teha mägedes üks ilus väike matk. Plaan oli tore, kuid selleks ajaks, kui me keskuse juurde jõudsime, oli taevas tumedaks tõmbunud ja müristas. Rong enam ei liikunud, kuna kardeti algavat äikest. Ja äike tõesti ka tuli. Vett langes taevast lausa valingutena. Trepp, mida mööda me mõni minut varem kenasti jalutasime, muutus vahutavaks koseks.

Trepp muutus äkititsi koseks

Tasakesi taandusime mööda libedaid serpentiine mägedest alla. Vaated tundusid küll ilusad olema, aga ega inimene siis ilma vastu saa!  Aga Anna-Liisa sai siit suveniiripoest endale uue lemmiku- jänesetüdruku. See loom sai meie reisiseltkonna täisõiguslikuks liikmeks!

Uus lemmik. 

Kuna ka plaan B oli kuiva ilma jaoks mõeldud,  läks käiku plaan C- läheme Invernessi. Inverness on 45 tuhande elanikuga linnake Nessi jõe ääres.

Meil oli arutelu, et mida teha Nessi järve koletisega. Eelmisel päeval sõitsime piki Nessi järve kallast, kuid koletist ei kohanud ja väga ka ju ei otsinud. Tegelikult ei teinud me vist isegi järve ääres peatust, sest oli juba õhtu ja magamispaika kiire. Nüüd oli teema, et kas tõesti sõidame tagasi ikka päris pika maa. Ühelt poolt on järvekoletis ikkagi ehk kõige tuntum Sotimaa sümbol ja kuidas sa siis ei võta sellest viimast, aga teiselt poolt ega seal peale suveniiripoe ja plastmassist Nessi ju midagi näha loota pole.
Inverness osutus Nessi teemal kompromissiks. Nimelt voolab sellest linnast läbi Nessi jõgi, mis on ühenduses Nessi järvega. Miski ei takista peletist mööda jõge otse linna ujuma ja kasvõi meie kõrval nina veest välja pista.
Linna jõudes oli vihm vaibunud ja jõgi väga sobilikult uttu mattunud. Tegime pika matka piki jõge. Jõel olid ka saared ning kõik see oli sillakestega jalutusradadeks ühendatud. Anna-Liisa nägi kindlalt Nessit kohe mitu korda. Ja Tiit nägi keset jõge ujumas hüljest. Kahju, et mina ei näinud,  minu arust oli see nii müstiline.

Tegelikult on Inverness ka ilma koletiseta ilus linnake. Siin on ilus loss (kus me ei käinud)  ja ilus katedraal (kus me käisime)

Siin uduses jes see Nessi end peidab, kindel see!