esmaspäev, 15. jaanuar 2024

Tokyo 4 päev Keisri loss ja palju kõndimist

Tänane plaan on minna külla keisrile. Tegelikult on jaapanlaste jaoks nende keiser nii püha, et isegi sellise lause trükkimine siin on patt. Kui Jaapani keiser käis Eestis külas, siis kutsuti ka Baruto ema temaga kohtuma. Muuhulgas sai ta siis mõistagi ka keisri kätt suruda. Aga Barutol, kes sel ajal veel Jaapanis sumoga tegeles, tuli sellest suuri pahandusi. Nimelt ei olnud nende sumotalli juhid kunagi keisrit puutuda saanud ja neile tundus karjuv ebaõiglus, et mingisuguse maadleja ema nüüd sellise au osaliseks sai. Meil siin väikeses riigis on raske selliseid asju mõista. Ilmselt kui väga tahaks, saaks igaüks meist siin presidendi kätt suruda :)
Keisri palee asub Tokyo kesklinnas ja on mõistagi turistidele suletud. Aga palee aed on avatud kõikidele huvilistele.


Palee aiad on tõenäoliselt jälle veelgi kaunimad sellel kõige kõige uhkemal ajal- kirsiõite õitsemisel. Aga mida päev edasi, seda rohkem oleme rahul sellega, et viibime Jaapanis justnimelt detsembris. Tõeliselt mõnus on ilma tunglemata kõikjale ligi pääseda. Ma ei kujuta isegi ette, kuidas oleks siin reisida tippajal, kui kogu maailm siia kokku tungleb. Me parem kujutame selle kirsiõite vahu parkidele juurde.












Ükski ilu ei tule ilma tööta. Kui seda mändi pisut lähemalt silmitseda, näete seal tervet brigaadi töömehi. Oksi kärbitakse ja painutatakse peaaegu okka haaval. 

Need männid on juba disainerite käte alt tulnud. Pole nad midagi nii ilusad looduslikult.



Keisriloss on oma eluajal elanud üle arvutul hulgal maavärinaid ja küllap elab veelgi. Vaheinfona- Jaapanis on iga aasta 7000-8000 maavärinat. Nendest umbes 1000 on sellise tugevusega, et inimene neid tunneb. See on iga päev umbes kolm. Aga muidugi tuleb alailma ette ka purustavaid maavärinaid, millest info meiegi meediasse jõuab. Keisrilossi müürid on laotud pisut viltuselt ja ilma mingi seguta. Kui juhtubki, et hakkab väristama, siis hiljem vajub kõik jälle ilusasti paika tagasi.

Puu on pandud painutuse alla, et oksi soovitud suunda koolutada.



Tsitruseliste aed.












Peale keisripaleed võtsime suuna Tokyo suurimale kalaturule. Kuna meil ei olnud kusagile kiiret, siis kõndisime päris pikad maad jalgsi. Õhtuks lõid tallad tuld. Õnneks aitas meid mingil suvalisel tänaval asunud jalamassaazi rada. Hirmus valus oli, aga tõesti tegi jalgadele head. Peaks koju ka sellise tegema.





Lõunasöök turul. Toores ja imehea tuunikala. Selle kollase asja kohta toidu keskel ei osanud me esialgu midagi arvata. Pakkusime, et järsku on kala niisk. Hiljem saime teada, et tegu oli merisiilikuga. Meie ei suutnud keegi seda ära süüa, suhteliselt jäle oli :) 



Jaapani noad. Mitte meie rahakotile mõeldud.


Väike nali ka päevast: Kõndisime mööda väga uhket linnaosa kõrghoonete vahel. Vahepeal ikka astusime sinna ja tänna sisse. Ühel hetkel haaras Tiit ohjad, nähes Fendi poodi. Nii, ütles ta mulle ja Annale, teeme nüüd nii, et läheme siia sisse. Äkki on teil midagi tarvis. Saaks kõik ühest ja samast kohast ära osta. See kõlab praegu nii, nagu oleks Tiit olnud tüdinenud poodidest või meie peale pahane, aga nii see sugugi ei olnud. Talle lihtsalt tundus et Fendi oleks just üks selline odavama otsa pood, kust me kõik endale midagi selga-jalga leiaks. Me ei lasknud endile seda kaks korda öelda, aga ostudeni seekord siiski ei jõudnud. Infoks vikipeediast: Fendi on Itaalia luksusmoemaja, mis toodab karusnahku, valmisrõivaid, nahktooteid, kingi, lõhnaaineid, prille, ajanäitajaid ja aksessuaare. 1925. aastal Roomas asutatud Fendi on tuntud oma karusnaha, karusnahaaksessuaaride ja nahktoodete poolest.


Sony firma esindussalongis. Päris huvitav oli, saime kõike näppida. Anna tutvub hetkel juu-tuuberi töölauaga. Põhimõtteliselt saaks siit täitsa normaalseid telesaateid toota.


Õhtu lõpetuseks liikusime (ja ikka jalgsi kogu tee) Tokyo torni juurde. See on inspireeritud, nagu nähagi on, Pariisi Eiffeli tornist, aga on sellest 13 meetrit kõrgem. Kuna me just eelmisel päeval ühte torni ronisime, siis ei hakanud seekord üles minemagi. Torni jalamil üritati väikese jõuluturuga tekitada Pariisi ja laiemalt euroopa ja jõulude meeleolu. See oli väga nunnu.




















 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar