Jaapan 11. päev- pühale mäele kloostrisse

Koyosani surnuaed Okunoin

 

Tänane päev ja homne hommik on üks meie jaapani-reisi kõige põnevamaid. Nimelt lahkume täna hommikul juba armsaks saanud Kyotost ja reisime Koya mäele. Koya mägi on jaapani kõige püham paik, kust omal ajal sai alguse jaapani budism. Tegu on väikese templite linnaga. Omal ajal oli seal 826 templit, aga nüüd on vist pisut üle saja. 

Koyosan on parim koht, et kogeda templis ööbimist ja pisut munkade elustiiliga tutvuda ja see oli ka meie reisi eesmärk.

Koya mäele ei ole sugugi kerge pääseda. Sõitsime mitme rongiga, neist ühega siis juba mägede vahel orus ja kõige viimase etapi tegime lausa kaabeltõstukiga. No ja sealt omakorda veel bussiga päris pika jupi :)

Meile kui surnuaedade huvilistele oli huvitav teada, et Koyas asub riigi kõige suurem ja kõige hinnatum surnuaed. Umbes nagu meie Metsakalmistu. Suur hulk kõige kuulsamaid ja tuntumaid inimesi Jaapanis on just siia maetud. Maetud on mõistagi ka tuhandeid munkasid, täpsemalt üle 20 000. Mungad on siin mäel elanud juba alates aastast 816 ehk juba üle 1200 aasta. 

Muuhulgas on surnuaias ka munk Kukai mauseleum. Tema oli see, kes esimesena siia mäele palvetama tuli ja kellest kogu budism Jaapanis ja kogu Koya mäe pühadus pihta hakkas. Praegu puhkab ta oma hauas, aga paljud arvavad (jajah!) , et ta ei olegi surnud, vaid viibib meditatsioonis.

Suurimad seedrid surnuaial on vanemad kui 500 aastat ja neid üritatakse igati elus hoida.

Jälle grupp põllekestega pühakuid

Ma ei ütle, et ma väga armastan surnuaedadel jalutada, aga see mulle tõesti meeldis. Kuidagi väga rahulik ja ilus oli siin. Surnuaed oli üle kahe kilomeetri pikk ja me käisime ta mõistagi läbi. Seega jäime pimeda peale. Aga ikka oli ilus ja rahulik :)

Kivist laternates süttisid lambid ja kõik oli tõeliselt müstiline. Midagi siin pühal mäel vast ikka on, et siin juba üle tuhande aasta on püsitud ja palvetatud.

Mul on sellest surnuaiast väga palju pilte, aga tegelikult ei annagi pildid edasi seda müstilist atmosfääri, mis siin valitses. Seda peab lihtsalt ise kogema.

Sunuaias käidud, oli aeg kloostri elu tundma õppida. Noor munk oli meid juba enne meie tuppa juhatanud. Seal oli madalate jalgadega lauake ja pisike altar. Õnneks oli lauakesel ka kaust infoga. Oli juttu Koya ja budismi ajaloost, pisut budismist laiemalt, aga oli ka väga konkreetseid õpetusi, kuidas käituda, mida teha ja mida mitte teha.

Läheme taas vanni

 

Riietusime taas yukatadesse ja lisaks pealisyukatasse. Meie tuba oli natuke soojem, äkki 10 kraadi, aga kogu muu hoone oli sama külm kui õues. Õues ja õhtul ja mägedes oli kindlasti alla nulli. Nii et jube külm. Läksime siiski lõdisedes oma vanni-elamusele vastu. Kui ma läbi õue vanni juurde jõudsin, oli mul nii külm, et ma selle istudes enda pesemise tegin ikka väga üle nurga. Õnneks ükski jaapanlane ei näinud, et ma pea-aegu pesemata vanni ronisin. Aga kuumas vees hakkas lõpuks ikkagi mõnusalt soe.

Peale veeprotseduure ootas meid taas paljukäiguline jaapani õhtueine. Seekord olid kõik toidud taimsed, olime me ju kloostris ja sõime munkadega sama toitu. Toit serveeriti meile tuppa.

Laud on kaetud. Tegelikult pigem põrand. Või veel täpsemalt- tatam

Tundub, et Tiit lesib mõnusasti õhtusöögilauas. Tegelikult oli ta lihtsalt hädas, kuna ta ei paindunud istuma ja üheski teises asendis ta lihtsalt ei saanud toitu kätte.  
Toit ise oli puhtalt taimne (juu siis) Üks asi siin oli valge seesami tofu, sellest oli brozüüris juttu, aga enamus asjade kohta ei oska arvata, mis need olid. Mitut sorti seeni oli ka, igast sordist üks.

Peale sööki tehti meile tatamile asemed. Meie toas oli petrooleumil töötav soojapuhur. Panime sellele tule otsa ja magasime hommikuse palvuseni nagu tibukesed. Aga palvus algas pool kuus, nii et magada tuli kiiresti.